- Tarmo Selter

Mentori tagasiside Alisa Basanska kohta töö kohta

Sellel aastal TÜ Narva Kolledži ,,Kutseala kogukond” ainekursuse raames töötasime koos Alisa Basanskaga. Ühine õppeperiood möödus positiivses meelelolus, mille tegi võimalikuks Alisa iseloomuomadustest avatus ja julgus. Esimesel veebikohtumisel tutvusime teineteisega, vaatasime üle Alisa eesmärke ja leppisime kokku edasise koostöö etappe ning panime paika ajakava. Selle aasta proovikiviks oli ühise aja leidmine, kuna me ei saanud viis nädalat kohtumisi pidada meie mõlemaEestist äraolemise tõttu. Tänu ikkagi heale koostööle ja planeerimisoskusele saime korraldatud kõik kohtumised, saime kõik püstitaud eesmärgid saavutatud. Alisa sai isegi külastada Tartu Noorsootöö keskust, mis tundus vahel võimatu korraldada. Veebikohtumistel arutasime, kuidas vahepeal on läinud ja mis on tehtud ning mida on vaja veel teha. Tartu Anne noortekeskuse külastusel sai Alisa tutvuda teiste töötajatega ja keskenduda kohapeal rohkem praktilistele küsimustele, mis on seotud noorsootöö, fookussuuna ja struktuuriga. Vaatasime veelkord üle õpiväljendeid, Alisa tehtud tööd ja lisasime paar punkti, mida on vaja teha miskuupäevaks. Kohapeal sain teada, et Alisa tunneb huvi podcasti vastu ja sain talle näidata meie ruume ning ta sai vestelda sellel teemal meie töötajaga. Viimane kohtumine täitis Alisa ühe eesmärgi saada praktilist kogemust. Ta sai olla kahes avatud noortekeskuses, kus üks on vanusele 7-11 ja teine 12-19. See andis temale vastuse, mis valdkonnas ta tahaks edasi tegutseda. Alisal on ka varasem kogemus eelnevatest õpingutest ja tegevustest, mis kõik toetavad tema praegusi õpinguid ning ettevõtmisi. Tema teab oma tugevusi, teab kus ta tahaks tulevikus olla ja kuhu liigub. Siinkohal ma tänan Alisat selle teekonna ja kogemuse eest, mida me koos läbisime. Soovin Alisale häid kogemusi Eestis õppimisel ja tuuld tiibadesse edasiste plaanide teostamisel!

Valentina Nikolaeva noorsotöö spetsialist

Joosep

Istun diivanil, ühel pool marlid, teisel pool segamini diivan. Nuudelpadja peal, mis minu ümber on, sellepeal on üks ilmaime. Joosep 💙.

Tahan jagada seda kogemust, seda teekonda emaks saamisel, kus mõistus, teiste inimeste mõjutusee, kuidas su enda aju mõjutab sind.

Ise tuleb rahulikuks jääda!

PS! Võib-olla on see tavaline jutt, aga võib olla paneb kedagi oma meelt muutma või paremaid valikuie tegema arstide suhtes!

Ma ootasin kaua seda hetke - mitte ainult 10 kuud vaid mitu-mitu aastat veel lisaks. Ma ei kujutanudki üldse ette, et millal see hetk tuleb. Kujutasin ka seda ootusperioodi hoopis raskemaks, keerulisemaks. Aga see oli kõike muud kui õudne. See oli kõige roosamannam või poisi puhul mustikavahusem ootusaeg üldse. Mu aju ootas enesetunde halvenemist, pidevalt kuskil arsti(de) juures käimisi või hoopis midagi veel kolmandat.

Ebamugavust tekitas minus hoopis minu naistearst. Nimesi ei nimeta ja näpuga ei näita! Ütlen ühte, et kui naistearsti/ämmaemandaga head klappi pole, siis vaheta ära.

Tähtaeg Joosepi tulekuks pandi 10.05. Vägev kuupäev! Ootasin väga, millal keha hakkab valmistuma, kõik protsessid kulmineeruvad ja lõpuks sünnitan kas tähtajal või enne. Aga Joosep tundis ennast kõhus väga mõnusalt ja ei andnud märkugi, et ta tulla nüüd tahaks. Tundsin neid jalakesi pikalt - ütlesime talle, et tuleks välja ja siputaks neid päriselt. Naistearst ütles, et ma sünnitan loomulikul teel ja ei ole mingit plaanilist keisrit vajagi. Aga, et korrutas kuidas poiss on suur ja et kuidas ma ei tohi soola, suhkrut tarbida ja ühekuu jooksul 3,3 kg juurde võtta on liiga palju. Tegelikult kaal valetab 1,5 kg juurde. Üleüldine rasedusekaal kõikus 10 kg. Mis on täiesti okei. Lasin end päeva- kaks häirida sellest arsti sonimisest.

Käisin mais 3 korda arsti visiidil ja mitte kordagi ei tulnud jutuks see, et tõstaks varasemalt pandud 23.05 esilekutsumise varasemaks. Oleks pidanud protestima ja arsti pädevuses kahtlema? Tegelikult see ei ole minu teha. Mina ei pea arstile tema tööd ette kirjutama.

07.03.2022 ultrahelis käimine - lapse prognoositav kaal oli 2462 grammi. See number oli selle 30-33 nädala kohta normaalse piiri ülemisel osal. Ehk et mina oleksin võinud sünnitada mai alguses või aprilli kolmandal nädalal. Minu soov ei ole seadus.

Maikuu alguse valehäired - 2 valehäiret. Praegu mõtlen, et oleksin pidanud minema kontrollima. Äkki see oleks mingi protsessi tööle pannu, kui ämmaemand avatust kontrollib. Aga ma ei läinud, lasin üle need õrnad valud ja ärkasin järgmine päev jälle oma voodis.

2 nädalat on ok ülekanda, aga kas ikka on? Kui laps on kaalult juba suur, siis miks see 2 nädalat pädev oli? KTG tehti, tuhud olid,mida ma ei tundud, aga ma ei teadnud ka, et need on need.

20-21.mai

Hakkasin neid valusid mõõtma, neid kus ma midagi tunnen teistmoodi. 21.05 - oli laupäev, pidasime sõbra sünnipäeva ja ütlesin kaasale, et me lähme enne südaööd EMOsse kontrolli, sest midagi toimub, aga ma ei tea täpselt mis! Mees ütles, et ah mis me ikka lähme. Läksime! Pärast mees ütles, et hea et me ikka läksime, sest saime koos targemaks ja saime tuhusid mõõta ja tunda. Ämmaemand saatis koju sooja dušši alla ja et võtan paratsetamoli ja ootab meid hommikul tagasi. Aga hommikul me tagasi ei läinud. Pühapäeva õhtul valud läksid 5-13 minutiliste vahedega intensiivsemaks, aga siis ka ei midagi.

23.05 - ametlik esilekutsumine.

Läksime kella 10ks. Andsin vajalikud proovid ja käisin ultrahelis. Ultrahelis pandi lapse prognoositavaks kaaluks 4,6 kg. Tulin sünnieelsesse tagasi, jäin ootama.

Vahemärkusena - ma olin tegelikult päris pikalt mõelnud sellele, kui arst ütles et laps on suur, et äkki tuleb plaaniline keiser.

Siis tuli arst, kes viis mu läbivaatusruumi, kus istusime tooli peale ja näost oli temal näha, et ta ei taha üldse järgnevat juttu alustada.

Ütles siis, et sellise suure lapse ja esmaraseda puhul soovitaks ta keisrit, sest riskid on suured, et k��ik võib minna täiesti teistmoodi. Sel hetkel tundsin korraks, et mis asja... Ma ei sünnitagi ise? Aga see egoistlik mõte kadus, sest mängus on minu ja lapse tervis. Siis kutsisime ka abikaasa ja leidsime ühiselt, et kõigi heaolusid arvestades lepime kokku 24.05 kell 11 plaanilise keisri ja ei hakka tervise mängima. Nii võtsime oma asjad ja lahkusime haiglast segatud tunnetega, aga samas olime õnnelikud, et see otsus vastu sai võetud.

24.05 - plaaniline keiser.

Läksime poole kümneks haiglasse. Poolteist tundi läks väga kähku. Kell 11.00 hakkas pihta. 11.05 oli karuhäälne Kalevipoeg väljas. Kaaluks 4848 gr ja pikkuseks 57 cm. Minu emotsioon oli see, et ikka hakkad õnnest nutma ju! Poiss viidi ära isa juurde ja mind lapiti oma 30 minutit kokku ja veetsin järgmised 6 tundi intensiivpalatis ja Joosepit sain näha kaks korda 💕.

Kuidas üks imeline hing nii pisike saab olla ja samal ajal täita nii suurt rolli õnnetunde täitumises?

Ma pole kunagi arvanud, et kui naine ei sünnita loomulikult, siis ta ei ole sünnitanud. See on nii vale arvamus. Keiseri teel siia ilma tulnud lapsed teevad naised ka emadeks ja mehed isadeks ja õnnetunne on sama. Kui on asjad nii läinud, siis nii ongi! Ja keegi ei tohiks mõelda, et oled vähem väärtuslikum naine kui see, kes loomulikult sünnitab. See päev oli minu jaoks midagi erakordset. Näed ja teed paljusid asju esimest korda.

Arst lasi 2 nädalat ülekanda, sest arvas, et sünnitan ikka ise. Tema vankumatut meelt ei oleks suutnud mina ümber veenda. Ütlen vaid, et erakliinikusse ma enam jalga ei tõsta. Aga minu sünnitustegevus hääästi vaikselt algas 21-23 vahemikus.

Ülehomme saab Joosep 3 nädalaseks ja me saame veel õnnelikumad olla, et ta meiega on! 💙

Kuna ma olen operatsioonidega rohkem kui harjunud ja keha taastub nendest suht hästi, siis minuga on kõik tip-top juba, pean ikka hoidma end, aga hullem valutamine on möödas. Olen tänulik Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandatele ja arstidele!

Aitäh lugemast!

Kristiina, Rait ja Joosep!

Küll need Kalevi kommid on head

On olnud üks hea hull töönädal. Eelkõige Anderi jaoks. Paraku ei saa ma blogis väljendada tema emotsiooni ja tundeid ning ta ise ei viitsi kirjutama tulla, seega kunagi, kui ta uue video kokku paneb, saab ta kõiki täpsemalt kurssi viia. Lühidalt aga ajas üks kaos teist taga, kuid seda mitte kõige halvemas mõttes.  

Nimelt töötame nüüd mõlemad samas kohas, Centurionis, kullerfirmas. Kuigi me lähme hommikul koos, tuleme õhtul koos, puutume päeva jooksul kokku heal juhul korra, kui sedagi. Mina olen hetkel eramajade peal ehk käin oma piirkondades ukselt-uksele pakke kohale viimas. Ander seevastu tööstuslinnakus. Seal on ettevõtted, kes tellivad suurtes kogustes, teinekord ka väga suuri ja raskeid pakke, mistõttu koolitataksegi teda kui meesterahvast selle piirkonna jaoks välja. Hetkel on tal aga treening periood ja kahjuks sai ta endale kõige kehvema õpetaja üldse, tolle sama Lõuna-Korea tüdruku, kellega minul väga halb kogemus(nädal) oli, kui tööga alles alustasin.

Mul on väga hea meel, et mul see tee läbi tehtud on, saan Anderit aidata, sest iga päev juhutub midagi uut, teistusugust, uued olukorrad, uued inimesed jms. Väga palju infot korraga. Lisaks on mul endal palju rõõmsam tööl käia, kui tean, et Ander on ka kuskil siinsamas, teeb oma ringi, ehk kohtume lõunapausi ajal või sõidame niisama teineteisest mööda, mina linna poole, tema tagasi kontori poole 😊 Tegelikult on mul tööl paar päris head sõpra ka tekkinud, loomulikult saan ma kõigiga hästi läbi, aga kahe tüdrukuga veidi lähemalt. Üks on austraallane ja teine Taiwanist. Ka too Lõuna-Korea tüdruk on okei, kui ma ei pea temaga koos töötama, kahju veidike Anderist praegu, et tal tuleb teda taluda, aga uue nädala lõpupoole õnnestub ka temal ehk ise sõitma ja tegutsema hakata.

(Selline on üks pool sellest angaarist, kuhu hommikul bussid sisse ajame ja täis laome. Kõik pakkide sorteerimine ja muud asjad toimuvad ka seal. Laupäeval, eile, oli mu esimene tööpäev nädalavahetusel üksinda. Enamuse ajast olin lennujaamas ootasin laadungit, lodgesin ühe paki ja vered, mis haiglast saadeti ning tegin veidi eramaju, lõpetasin hiljem kui tavalisel tööpäeval.)

Neljapäeval juhtus neil aga üks intsident. Kuna tööstuslinnakusse on palju suuri pakke küsis Lõuna-korea tüdruk bossidelt suuremat bussi, et kõik asjad ühekorraga autosse pakkida. Loomulikult talle ka anti, sest ta on Centurioni lemmiktöötaja (üritab hästi jutukas olla, tegutseja, targutaja, töötab nädalavahetuseti ka kontoris jms) ja ega hommikul ei olnud selles midagi halba, et nad nüüd uue suurema bussi said, sest nõnda on tõesti lihtsam. Kuid uus buss (otseses mõttes tuliuus, läikiv, valge, puhas, korras buss) on veidi suurem sellest bussist, millega kullerid muidu sõidavad (muidu on sellised onu Heino bussi suurused bussid või nagu Anderi isal oli see hall). Ühesõnaga koreakas polnud harjunud sõitma nii suure masinaga ja ta rihtis selle uue, läikiva masina kohe päeva alguses ära. Nad olid Anderiga oma tavapärasel tööstuslinnaku ringil, kui ta tagurdas liiga väikese kaarega ühe ettevõtte aiast välja. Mina ei teadnud asjast midagi enne, kui olin saanud bossilt sõnumi ilmuda kell 12 erakorralisele koosolekule, kuhu kutsuti kõik kullerid. Alguses ei saanud üldse arugi, et mis on juhtunud. Mina ikka mõtlesin esimese asjana, et ma olen ju ometi kõik õigesti teinud, minus ei tohiks küll selle koosoleku põhjus olla. Nii kui tagasi kontorisse jõudsin nägin Anderit ja ta rääkis, mis koreakal oli juhtunud ja miks see koosolek üldse praegu aset leiab. Ma ei taha olla õel ega midagi, aga ma usun, et koreakas oli selle kõik ära teeninud, ta oli minu treeningperioodil minuga nii nõme ja Anderiga samamoodi, seega... Irooniline on see, et kui Ander päev enne intsidenti oli temalt küsinud, et miks tema enda bussis, millega ta tavaliselt sõidab, kaameraid ei ole, siis tüdruk vastas uhkelt, et teda usaldatakse. Järgmisel päeval aga selline õnnetus... Kahjuks ei tõmmanud intsident temalt tuure maha, ma küll lootsin, et ehk veits rahuneb nüüd, aga kus sa sellega.

(Pildilt pole nii hästi näha, aga tegelikult on veidi rohkem mõlkis.)

Lisaks mind ajab iga kord naerma, kuidas koreakas käitub, kui mind näeb nt õhtul, kui hakkame koju minema ja nad veel täidavad Anderiga oma pabereid, et “Näe Andy(ehk Ander), su tüdukusõber on juba lõpetanud. Me ka kohe lõpetame, siis saad oma poisssõbra tagasi,” ütleb mulle või kui Ander võtab mõned suured pakid minu piirkonnast ja nad viivad need koreakaga ise ära, siis tüdruk ütleb alati “Tule nüüd aita oma tüdruksõpra.” Minu meelest see on nii naljakas, et ta seda iga kord sedasi mainib 😀 Ma tean ise ka, et Ander on mu poisssõber ja ma olen igati okei sellega, et koreakas Anderit õpetab, mitte mina. Ongi parem, sest too tüdruk tegelikult teab palju rohekm kui mina. Aga ma ei tea, miks ta selline edvistaja on alati, kui ma nende lähedale satun, sest Ander ütles, et muidu ta pole selline. Üritab mind vahest armukadedaks ajada või midagi, aga minus pole seda armukadetseja soolikat vist, mida koreakas üritab leida. See on nii loomulik, et me mõlemad puutume kokku erinevate inimestega, teeme nalja, suhtleme erinevate inimestega, elu jääks elamata, kui me hakkaksime mõtlema, et oi kellega ta suhtleb, oi kellega ta nüüd rääkis. Mõttetu on armukadetseda, kui üksteist usaldatakse 😀 Igatahes koreakas on naljakas.

(Käisime Anderiga hommikul tema tööstuspiirkonda läbi sõitmas, et see tal paremini selgeks saaks. Oli nii palav, aga vähemalt on näha, et turvavöö oli ilusti kinni. (Tegin ka selja tagant pilti, mis oli südamekujuliselt märjaks higistatud, aga ühte postitusse saan maksimum kümme pilti lisada, seega seda südamekujulist higilaiku tuleb kõigil ise ette kujutada.)

(Kolm märki sellest, et oled väsinud: 1)Me majakaaslane Marek rääkis hommikul meiega juttu ja samal ajal lõi ühe muna lõikelauale katki. 2) Kui lähed hambaid pesema ja paned hambapastat hambaharja tagumisele küljele. 3) Kui lähed kell seitse õhtul magama ja ärkad öösel, et vetsu minna arvates, et kohe pead ärkama, kuid kella vaadates on kell alles 23.35.)

(Ja me saime lõpuks kätte oma Eesti paki!!!! Jesss! Nii head kommid, juustud, vorstid ja KAPSAS!!!! Aitäh, aitäh, aitäh!)

(Ander ja koerad :))

(Tiia pani Budhile mesilase kostüümi selga, ta oli nii nunnu :))

Aaa, see ka, et mul oli sünnipäev. Üks läbi aegade mõttetumaid sünnipäevi üldse. Pikk, palav tööpäev, õhtul väsinud umbes kella kuue aeg ostsime sushit ja läksime autoga vaateplatvormile ookeani vaatma ja sööma ning peale seda ostsime veel tordi, sõime kodus paar tükki ja läksime magama. Niimoodi sain ma 20-aastaseks.  

(Ma tordiga.)

(Ma 20-aastane.)

(Ander kinkis mulle sünnipäevaks kella! Kuigi ma ise valisin, nii ilus :) 

OMA PEAGA MÕTLEMINE KEELATUD

Saksamaa, Austria järel, kehtestas pea absoluutse liikumiskeelu vaktsineerimata inimestele.

Samal ajal kirjutavad nüüd juba ka soliidseimad arstiteaduslikud ajakirjad, et mRNA vaktsiinid pole nakatumise eest kaitsmisel osutunud kuigi tõhusaiks. Varem on pikemad ja põhjalikumad artiklid sellest ilmunud keskmise kategooriaga teadusajakirjades.

Puudub statistiline korrelatsioon vaktsineerituse taseme ja nakatumise taseme vahel geograafilistes piirkondades. Head statistilised näitajad vaktsiinile on arvutatud eeldusel, et vaktsiin toimib, eeldusel, mida alles tuleks statistiliselt kontrollida (ja nüüdseks ongi seda juba põhjalikult kontrollitud mitte suurepäraste tulemustega). Mitmetes kõrge vaktsineerituse tasemega piirkondades on möllamas ränk epideemia.

mRNA vaktsiinide üks leiutajaist Dr Malone ise on tsensuuri all. Ta räägib kogu aeg, et need vaktsiinid on eksperimentaalsed ja neid ei tohi peale sundida.

Singapur peatas selle vaktsiini andmise lastele.

Taivan peatas selle vaktsiini andmise lastele südamelihase põletike tõttu.

Iisrael avaldas oma kahtlusi juba ammu.

Aga Euroopa Liidu liider tahab seda vaktsiini teha kohustuslikuks terves Euroopa Liidus, rikkudes ka liikmesriikide suveräänsust.

Vaktsiini kõrvalmõjudest endiselt ei räägita. Kuigi USA ametlik statistika näitab, et kõrvamõjud on olnud võimsamad kui gripivaktsiinidel.

Teadusajakirjas The British Medical Journal kirjeldati, kuidas selle vaktsiini katsetamisel tehti sohki.

USA-s on see vaktsiin kasutusele võetud hädaolukorras ("Emergency Authorization").

Tavaliselt kulub vaktsiini väljatöötamisele poolteist kuni kümme aastat. Seekord tehti väga kiiresti. Ent raskeim osa on inimkatsed, mida ei saa kiirendada. Pikaajalised mõjud on veel täiesti teadmata.

Aga poliitikud ütlevad, et see on "vaktsineerimatute epideemia". Ja teevad selle vaktsiini kohustuslikuks.

Teadusajakirjades on ilmunud tõendid selle kohta, et viiruse ohtlikkust on statistikas näidatud tegelikust palju kordi suuremana. Igaüks, kes viirusega suri, pandi kirja viirusesse surnuna. Analoogiliselt võiks siis igaühe, kes vaktsineerituna suri, panna kirja vaktsiini surnuna.

Kas ma tahan sellega ütelda, et vaktsiini ei tohi kasutada? — Ma ei taha sellega isegi seda ütelda, et seda vaktsiini ei tohi kohustuslikuks teha. Mida ma ütelda tahan on see, et teaduslik analüüs ja arvutused ning hinnangud puuduvad. Meile esitatakse vildakat propagandat, mille eeldusteks on, et viirus tapab kindlasti, et vaktsiinil kindlasti kõrvalmõjusid ei ole, et vaktsiin annab täieliku kaitse. Kõik need eeldused või neile isegi ligilähedased eeldused on valed ja ümber lükatud. Ent endiselt ei esitata korralikku analüüsi.

Eestis sama lugu.

Näiteks Eesti filosoofid.

Saadan ühele teadusartikli soliidsest meditsiiniteaduslikust ajakirjast, artikli, millest ta peaks aru saama, sest see on üldloetavalt kirjutatud. — Ta vastab, et temal ei ole vaja seda lugeda.

Teine — Margit Sutrop — aga propageerib vaktsineerimata isikute arstiabita jätmist, viidates statistikale, mis ei näita mitte kuidagi, et vaktsiin on olnud tõhus (ta ei pannud andmeid esitades "kogemata" tähele, et vaktsineerima hakati alles 2021 poole pealt ja siis ka intervalliga kaks süsti, mis pealegi kohe efekti ei saanud anda). Tema puhul on see aga tavaline, et ta viitab pigem riigiametnike arvamusele kui tegelike spetsialistide arvamusele, loeb pigem eurobürokraate kui teadusajakirju.

Muudest kõrgharidusega inimestest näiteks üks ei vasta mitte midagi, kui saadan talle teadusartikli. Mitte midagi ei vasta. Mõne aja pärast saadab mulle aga Euroopa Liidu statistika slaidi, millelt pole näha, mida need arvud tegelikult täpselt tähendavad ja millise metoodikaga need saadi.

See asi väga sarnaneb lõssenkismile. Ja väga sarnaneb Hitleri Saksamaa pseudoteadustele. Pean silmas seda, kuidas natsi-Saksamaal usuti, et eugeenika programm, mis viis genotsiidini, olevat teaduslikult põhjendatud. Ja nagu tollal harrastasid eugeenikat USA, Saksamaa ja kogu Euroopa, kaasaarvatud Eesti, nii ka nüüd. Tollal sundkastreeriti valesse rühma kuuluvaid inimesi, nüüd hakkab samas suunas asi liikuma. Valesse rühma kuuluvad nüüd need, kes loevad teadusajakirju ja mõtlevad oma peaga.

Mõtteid referaatidest

A. Kapp "Väärtuskasvatus ning vanemate hinnangud youtuber’ite mõju kohta".

Alice teema on tänapäeval väga oluline, kuna üha enam veedetakse enda vaba aega internetis. Huvitav oli, et paljud vanemad arvasid, et youtubes nähtu ei mõjuta nende laste väärtushinnanguid ja moraale. Tegelikkuses ju lapsed tahavad just enda iidolite moodi olla ja selle tõttu võivadki nad kõiki, mida nende iidol räägib tõeks pidada.

Samuti oli huvitav, et lapsed valivad youtuberid selle järgi, kas nad elavad temaga samas riigis. Mõtlesin kohe Eesti peale, et siin on tegelikult üpris vähe youubereid, et kas Eesti laste vastus erineks selle tõttu.

R. Lopp “Digitaalmeedia mõju lapse arengule”.

Selle referaadi puhul mulle meeldis, et lõpus olid välja toodud soovitused, mis aitaksid digitaalmeedia mõjusid lapse arengule vähendada. Huvitav oli teada saada, et lapsed ei pruugi toime tulla teiste inimeste reaktsioonide ja emotsioonidega. Kuid tegelikult kui sellele pikemalt mõelda, siis see on loogiline, sest internetis vesteldes ei näe me teise inimese reaktsioone ja emotsioone. Kasutada saab emotikone, kuid tihti kasutavad inimesed neid ka siis, kui nende tegelik reaktsioon ei vasta sellele, mida emotikon näidatab.

A. Lepik “Kas informatsioon ja IKT vahendid mõjutavad noorte oskusi, kompetentsi, tervist ja heaolu?”

Selle referaadi puhul toodi välja, et nendel noortel, kes kasutavad ainult nutitelefoni on halvem kirjaoskus, kui neil kes kasutavad nutitelefoni ja arvutit. Olen ka ennast avastanud mõne sõna kirjapilti kontrollimas, kuna telefonis kasutatakse palju lühendeid ja slängi. Arvutis teevad noored enamus ajast mingeid töid, mille puhul ei saa kasutada tavapärast kirjakeelt. Kuna need noored pole harjunud formaalseid kirju igapäevaselt saatma, siis pole ka ime, et nende kirjaoskus pole niivõrd hea.

Samuti tuli välja see, et nutiseadmete kasutamine mõjutab laste koolis hakkama saamist negatiivselt. Kuid see polnud minu jaoks üllatav, kuna samal ajal kui tehakse näiteks koolitööd, siis võivad tulla sõpradelt kirjad, mida tahetakse kohe lugeda ja selle tõttu on tööd tehes pidevalt tähelepanu häiritud.

P.K. Laurend “Mobiiltelefoni omamise mõju laste akadeemilisele arengule”.

Selle referaadi puhul ei olnud minu jaoks miski üllatav, kuna eeldasin juba, et telefonil on negatiivne mõju laste õpitulemustele. Samuti on teada, et telefoni omamine pärsib keskendumisvõimet, tekitab uneprobleeme, väsimust ja mõjutab vaimset tervist negatiivselt. Referaat ja esitlus olid väga huvitavad, kuid tulemused olid ootuslikud.

B. Kallas “Ekraaniaja ja looduses veedetud aja psühholoogilised mõjud lastel ja teismelistel”.

Huvitav oli teada saada, et kui kasutada telefoni looduses, siis selle negatiivset mõju on võimalik mingil määral vähendada. Kõige parem on muidugi loodust nautida, kuna see vähendab stressi ja tõstab füüsilist aktiivsust.

Samuti oli referaadis välja toodud, et alati pole nutiseadmete kasutamine vabatahtlik. Nimelt on nutiseadet vaja koolis või kodutööde tegemiseks. Minu kolleegi lapsel pole nutiseadet ja koolis tehakse ülesandeid, milleks on vaja nutiseadet. Ükskord käisid näiteks õues ja pidi erinevaid puulehti pildistama, kuna temal telefoni polnud, siis ta seda ülesannet kaasa teha ei saanud. Tegelikult peaks minu arvates sellisel juhul lapsele seadme võimaldama või tegema ülesandeid selliselt, et kõik saaksid osaleda. Laps tundis ennast väljajäetuna ja oli õnnetu. Kuid lapse ema ei taha talle veel nutiseadet osta ja kool on teadlik, et lapsel seadet pole.

Ma saan aru, et nutiseadmed on vajalikud ja kasulikud meile, kuid algklassides võiks neid õppetöös vähem kasutada. Lapsed tahavad niigi palju seadmetes aega veeta ja koolis võiks see piiratud olla. Näiteks oleks võinud lasta lastel puulehti koguda nende pildistamise asemel.

A. Tooming “Lastevanemate hoiakute hindamine tehnoloogia kasutamise ja selle mõju kohta 7–11-aastaste laste kehalise aktiivsuse tasemele”.

Referaadis toodi välja, et laste aktiivsus on vähenenud, mis on ka väga loogiline. 

Referaadis oli välja toodud, et on olemas lapsevanemad, kes saavad aru probleemist ja need, kes ei saa. Näiteks vanemad, kes ei näe probleemi, pole kehtestanud nutiseadmete kasutamisele reegleid ega piiranguid. Tegelikult on minu arvates tihti nii, et kui lapsevanem on ise vähe aktiivne, siis on seda ka laps ja lapsevanem ei saa sellest isegi aru.

Minu arvates on hea mõte võtta kasutusse tervisliku käitumise rakendused. Need peaksid olema laste jaoks tehtud mänguliseks, et neid motiveeriks miski liikuma. See aitaks muuta nutiseadet mingil määral lapse jaoks kasulikumaks.

M. Saar “Meediakasutus ja meeleavalduste mobiliseerimine: juhtumiuuring Hongkongi koolides”.

Ma referaati ei leidnud, kuid slaidide põhjal oli üllatuseks, et sotsiaalmeedias on meeleavaldustel väiksem roll. Kuna kõik on tänapäeval liikunud internetti, siis eeldasin, et ka meeleavaldustel on seal suur roll. Internetis on väga kerge jõuda suure hulga inimesteni ja arvasin, et seda võimalust kasutatakse ka meeleavaldustel.

M. Mandri “Seose uurimine 5-6 aastaste laste tehnoloogiakasutuse ning nende sotsiaalsete oskuste ja sotsiaalse staatuse vahel”.

Üllatav oli, et tehnoloogilised vahendid ei avaldanud suurt mõju sotsiaalsetele oskustele. Oodatav oleks, et kui laps kasutab palju nutiseadmeid või suhtleb pigem nutiseadme vahendusel, siis muutub ta arglikumaks ja hoiab rohkem omaette. Varasemate uuingute põhjal oli välja toodud, et väikelaste seadmekasutus sõltub lastevanemate seadmekasutusest. Minu meelest see polnud üllatuseks, kuna lapsed matkivad enda vanemaid ja võtavad nende käitumismustreid omaks. Kui vanemad pidevalt nutiseadmeid kasutavad, siis tundub see ka laste jaoks normaalsus. Vanemad ei saa aru, et kasutavad seadmeid liiga palju ja selle tõttu ei oska nad märagata ka enda laste seadmekasutuse aega.

K. Tiidu “Spontaanse digitaalmängu roll noorte patsientide vähiravis”.

See referaat oli hästi põnev. Kuna vähihaiged noored peavad väga palju ravi tõttu haiglas viibima, siis on mõistetav, et nad vajavad mingisugust ajaviidet. Samuti aitavad nutiseadmed ära hoida üksindustunnet, kuna noortel on ravi ajal võimalik suhelda lähedaste ja sõpradega. Uuringus selgus, et nutiseadmetel on oluline roll suhtlemisel, isiksuse arengul ja sotsiaalsetel oskustel. Kui noor ei saaks üldse sel ajal endale tuttavate isikutega suhelda, siis ma arvan, et mõjutaks see tema sotsiaalseid oskuseid ja ka vaimset tervist negatiivselt. Selle tõttu on oluline säilitada noorel kontakt teistega.

E. Pahk “ Õpilaste valmisolek tegeleda mobiilsete õpperakendustega”.

Seda referaati lugedes mõtlesin, et on tore, et kasutatakse teatud määral õpperakendusi, kuid kui mõelda, kui palju on ühiskonnas nutisõltuvust, siis võiks koolis nutiseadmete kasutamist tundide ajal pigem piirata. Samas kui mõelda, et tunnis tutvustatud õpperakendus hakkab lapsele meeldima, siis on lootust, et ta kasutab seda ka enda vabast ajast. Lisaks võib olla lihtsam omandada uusi teadmisi läbi mängu. Seega on õpperakenduste kasutamisel positiivseid ja negatiivseid külgi.

M. Vaher “Problemaatiline digitaalse tehnoloogia kasutamine laste ja noorukite hulgas: psühholoogiline mõju”. 

Väga palju oli selles referaadis välja toodust teada, kuid väga huvitav mõiste oli digitaalne heroiin. Ma pole tehnoloogia kasutamise peale kunagi nii mõelnud, kuid see on tegelikult ju väga sarnane narkootikumidele. Mida rohkem tehnoloogiat kasutada, seda rohkem tahetakse veel. Väga suur osa ajast raisatakse erinevate seadmete kasutamisele ja sellest ei saada isegi aru, kui kahjulikult võib see inimesele mõjuda. Nutiseadme kasutamise ajal võib inimene tunduda õnnelik, kuid niipea kui ta selle käes paneb ei suuda ta ära oodata, kuna uuesti seadme kätte saaks võtta.

B. Viikberg “Küberohvristamise mõju laste ja noorte elule”.

Minu ja Berta referaadid olid üpriski sarnased. Kuid küberohvristamise mõistet polnud ma varem kuulnud. Küberohvristatud lapse jaoks on oluline, et tal oleks kindel tugi seljataga. Nii julgeb laps pöörduda enda vanema poole ja abi paluda. Samuti võiksid vanemad olla teadlikumad sellest, mida nende laps interneti teeb. Ma arvan, et see aitaks nii mõnegi juhtumi ära hoida, kuna lapsevanem jõuaks õigel ajal sekkuda. Tuleks tõsta vanemate teadlikkust küberkiusamisest ja samuti rääkida lastele, kuhu on võimalik pöörduda küberkiusamise korral.

A. Kaasik “Rohkem tehnoloogiat, vähem õnnetunnet?”.

Heaolu vähendamist seostati referaadis sellega, et seal saab ennast võrrelda edukamate inimestega. Ma arvan, et see on üleüldiselt suur probleem ühiskonnas. Noored neiud ja noormehe võrdlevad enda kehasid kuulsuste omadega ja rahulolematuse tõttu on tehtud isegi enesetappe. Väga paljud kuulsused on lasknud enda kehasid iluoperatsioonidega muuta ja kui noor läheb tema pilte vaatama, siis ta võib mõelda, et miks tema selline välja ei näe. Osad noored ei suuda aru saada, et kuulsused on käinud operatsioonidel ja lisaks kasutavad fototöötlust. Lisaks salgavad väga paljud tuntud inimesed operatioonid maha ja seavad sellega võimatuid standardeid. Minul on nooremad õed ja olen neile püüdnud selgitada, et internetis on võimalik ennast ja enda elu hoopis teisti näidata, kui see tegelikult on. Ma arvan, et on oluline noortele seda selgitada, kuna see aitab ära hoida ebakindluse teket ja samuti on võimalik noori suunata vaatama sisu, millest neile on ka kasu.

A. Juvanen “Põhikooli matemaatikaõpetajate tehnoloogiaga integreerumist õppetöös mõjutatavad tegurid”.

Minu jaoks oli kooli ajal matemaatika üpriski keeruline aine, nüüdseks on see saanud minu jaoks loogilisemaks. Ma arvan, et kui oleks kasutatud tehnoloogilisi vahendeid matemaatika õpetamisel, siis oleks see teinud teemade omandamise kergemaks. Referaadis toodi välja, et õpetajatel puuduvad oskused ja vahendid, et õpetamisel tehnoloogilisi vahendeid kasutada. Minu koolis oli ka vahel õpetajatel tehnoloogilisi probleeme ja õpilased pidid neid aitama, kuna nad ei osanud ise neid lahendada. Seega tuleks kindlasti õpetajaid selle alaselt rohkem koolitada.

A. Tähe “Laste kogemused ja teadlikkus digitaalmeedia mõjust tervisele”.

Referaadis oli välja toodud, et positiivseks aspektiks on pidev ühendus sõprade ja tuttavatega. Mul tekkisid sellega seoses kahetised tunded - ma saan aru, et on hea olla oma sõpradega koguaeg ühenduses, kuid samas kas selle tõttu vähendatakse näost-näkku kohtumisi. Minu arvates mõjuvad reaalsed kohtumised inimestele palju paremini kui veebi teel. Samuti tekkis mõte, et kas on alati vaja olla ühenduses teistega, minu arvates on vahel väga hea olla üksinda ja võtta aega iseendale. Natukene hirmutav oli, et lapsed ei tee vahet digitaalsel ja reaalsel maailma. Ma arvan, et mõne lapse puhul võib see nii olla, aga loodan, et enamus lapsed ikka tajuvad vahet.

H. Naudi “Kuidas teismelised ja nende vanemad ekraaniaega jagavad”. 

Kurb on lugeda, et noored tunnevad ennast ilma nutiseadmeta ärevalt ja üksildasena. Tüdrukute seas on see rohkem levinud kui poiste. Tänapäeval on erinevad seadmed väga vajalikud, kuid kahjuks süvendab see noortel üha enam nutisõltuvust ja ei osatagi üldse nutiseadmeteta elada. Väga palju erinevaid probleeme tuleb seoses nutiseadmete kasutamisega välja. Minu arvates on hea lahendus võtta näiteks õhtuti nutiseade oma lapsel ära, et ta uni oleks kvaliteetsem. Kui mu nooremad õde ja vend minu juures külas olid, siis ma ei lubanud neil magama jäädes videosid vaadata. Alguses see neile ei meeldinud, aga lõpuks jäid nad palju kiiremini magama ja puhkasid paremini välja. Väga palju oleneb ka sellest kui palju lapsevanemad ise nutiseadmeid kasutavad, sellega antakse eeskuju ka lastele.

K. Nurmik “Kas puutetundliku ekraaniga seadmeid saab kasutada väikelaste õppimise hõlbustamiseks?”.

Referaadis käsitleti ainult positiivseid mõjusid. Selgus, et vanuse kasvades avaldavad nutiseadmed õppetulemustele positiivset mõju. Minu arvamus on see, et väikelapsed ei peaks nutiseadmeid pidevalt kasutama ja ka multikate vaatamine peaks piiratud olema. Nutiseadmetel on palju negatiivseid mõjusid lapse arengule ja väikelapsed peaksid õppima uusi asju päris maailmast, mitte seadmetest. Lastega õues käimine ja looduse tutvustamine annab lapsele palju rohkem, kui seadmest metsa vaatamine.

K. Reisbich “Tehnoloogia kasutamise mõju perekondade kommunikatsioonimustritele ja funktsioneerimisele”.

Referaadis tuli välja, et ollakse küll koos, kuid samas ollakse eraldi. Igaüks on oma nutiseadmes, jagatakse küll sama ruumi, kuid igaüks on omas maailmas. Koos veedetud aeg ilma nutiseadmeteta on jäänud harulduseks. Enda sõpradega väljas olles mind tohutult häirib, kui keegi tõmbab telefoni välja ja hakkab messengeris kellegi teisega suhtlema. See tekitab tunda, et inimene pole päriselt kohal ja ma alati pööran ka sellele tähelepanu. Inimesed peaksid rohkem hindama koos veedetud aega ja vähem pöörama tähelepanu telefonile.

SUWEM lastetoamööbel -  testitud, kontrollitud ja kvaliteetne.

 “Lapsed kasvavad liiga kiiresti suureks.” Nii ütlevad kõik vanemad, kes vaatavad kõrvalt seda kuidas nende laps areneb ning sirgub. Alles ta oli ju beebi, alles ta sündis kuid juba varsti magas ta omas toas, ei vaja nii palju pidevat tähelepanu ja paugutab uksi kui teismeliseiga on käes.

 Mööbel peaks kasvama koos sinu lapsega. Kui enamus lastetoa mööblist võib kasutusel olla ettemääramata aja, siis voodid on need, mis vajavad aegajalt välja vahetamist. Beebihällist kuni noorukivoodini- igas vanuses on vaja hinnata oma lapse vajadusi ja seda arvestades ka muudatuste tegemist. Valikuid on palju: pikendatavatest lastevooditest kuni sahtelvooditeni. Pikemas perspektiivis ettemõeldes saab tänu laiale turul levinud valikutele teha just endale ja oma lapsele parima valiku küllaltki lihtsalt.

 Kuigi Eesti turul on palju erinevaid lastemööbli pakkujaid, siis SUWEM on üks neist, mida lapsevanemad enim eelistavad. Põlvamaalt välja kasvanud mööblitootja on keskendunud täispuidust lastemööbli tootmisele, ning lisaks Eesti turule on teinud edasihüppe ka välisturule pääsemisega. Näiteks on SUWEM lastevoodid populaarsed Saksamaal ja mujal Euroopas. Täispuidust mööbel on iga tarbja tähtsaim eelistus ning melamiinplaadist tooteid peetakse ajutiseks lahenduseks. Mööblitootja paneb rõhku enim ehedale lahendusele, kvaliteetsusele ja ohutusele. Nii nagu laps kasvab välja oma riietest, kasvab ta välja ka vooditest. Kuna aastatega areneb ka tootjate ideede lennukus, toodetakse palju erinevaid tooteid tänu lastevanemate soovidele põhinedes ja vastavalt vajadusele. Siin tooks näiteks onn-voodid või kombineeritud vooditesüsteemid. Lapsel ei ole raske oma fantaasiat rakendada kui voodil on katus ja tekkidega saab luua onni, milles vahvalt aega veeta ja magada. Elamuste ja rõõmu pakkumine nii väikestele mudilastele ja suurematele lastele on üks eesmärke, mida mööblitootja on silmas pidanud. 

  Samuti on SUWEM oma mööbli disainimisel rõhunum enim funktsionaalsusele ja sellega koos ka disainile. Muinasjutulise väljanägemisega voodid ning sellega kaasnevad lisad lisavad ilmekust lastetoa sisustamisel ja oma funtsionaalsuselt aitavad tuba planeerida just vastavalt iga lapse vajadustele. Pikendatavad voodid aitavad säästa ruumi ja raha, pakuvad pikemat kasutusaega ning nendega kaasneb vaid madratsi välja vahetamise kulu. Kooliealise lapse jaoks on võimalik soetada kombineeritud voodi-laua komplekt, kus narivoodi ideele põhinedes on kirjutuslaud ja voodi loodud ühtseks süsteemiks. Lasteaedades ja paljulapselistes peredes on enim kasutust leidvad sahtelvoodi süsteemid, kuhu saab magama mahutada rohkem kui kolm last korraga. Päevaseks ajaks saab voodid lükata kokku teineteise alla ja põrandapind jääb nii vabaks mängimiseks. Noortele on SUWEM loonud nii 90 kuni 140cm laiusega tavalised voodid, mis oma disainilt sobivad nii väiksematesse kui ka suurematesse magamistubadesse. Iga laps leiab muidugi omale meeldiva voodi, isegi kui esmapilgul ei suuda otsustada.

 Oma toodete loomisel on SUWEM tähelepanu pööranud ohutusele ja turvalisusele, voodid on testitud EU sertifitseeritud laboris vastavalt standardile EN- 747-1:2012+A1:2015. Mööbli viimistlemisel kasutatakse veebaasil värve, vastates standardile EN71-3. Värvid ei eralda samuti kahjulikke vabu formaldehüüde.

 Paku oma lapsele parimat und ja lase lapsel välja valida just see voodi, mis talle meeldib. SUWEMi tootevalikust leiab iga laps just temale sobiva voodi ning magusad unenäod on kindlad tulema. 

President Jair Bolsonaro heakskiit ulatub 71% -ni, öeldakse Püha Vaimu nägemustes.

President Jair Bolsonaro heakskiit ulatub 71% -ni, öeldakse Püha Vaimu nägemustes.

President Jair Bolsonaro heakskiit ulatub 71% -ni, öeldakse Püha Vaimu nägemustes. Águas de Lindóia, 19. jaanuar 2021 President Jair Bolsonaro heakskiit tõusis tema arvamuste ja viimaste otsuste kohaselt 71% -ni. See heakskiit osutab ka sellele, et 55% vastanutest mõistab hukka temale kantud ja talle omistatava surve ning annab põhjuse, kuidas Bolsonaro suhtub presidendiks.Visioon toob teavet…

View On WordPress

pole talle kirjutanud,

vaevu olen hakkama saanud

motted 24/7 temal

pea juba valus

igatswn füüsilist kontakti

asendaks kellegi teisega,

kuid see pole ju see sama

ma tahan ikka ja veel ainult teda.

KURAT ma kirjutasin talle

TYRA TYRA TYRA EI

ma lubasin endale

ma lubasin

endale

ma lubasin

Ta kurtis tihti, et tal on liiga lai taguots ja liiga suur nina, kuid tegelikult oli ta fantastiliselt ilus. Mulle meeldis väga teda lihtsaslt vaadata. Ma ütlesin seda ka temale ja arvan, et talle meeldis paljas mõte sellest, et ma nii ütlen.

Jonas Karlsson, “Arve”, [62]

19.09.2020. 02.46

Tead, mis tunne on olla koos kellegagi, kes sinust ei hooli?

Ei tea? Hästi, oota, ma toon sulle tooli.

Ta räägib, et armastab,aga tegelikult ei hooli.

Ta räägib, et huvitub, aga tegelikult teda ei koti.

Enda vigu ei näe

Tema teeb kõik hästi

Mina kõnnin üle selle mäe

Temal vaid nina püsti

Iga õhtu nutad silmad peast välja

Talle teeb see vaid nalja

Kahetsen,et lasin ta sisse

Algul igatsesin ta magusaid kisse

Nüüd on ka minul pohhui

Tõmmata võib ta nahhui

Mind ta ei vääri

Neid käsi ma tema nimel enam ei määri

Mina ei kaotanud täna midagi

Vaid tema kaotas kellegi

Kes teda väga armastas

Nii palju, et see teda pimestas

Oli ta jaoks kogu maailm

kõige kõige kallim

Enam ma ei suuda vaadata talle otsa

Miks ma lasin sellel juhtuda?

Ei oleks arvanud,et me võime nii kiirelt luhtuda

Oma südant ma ei saa tagasi

Sina avasid oma pagasi

Ja võtsid selle kaasa

Nüüd läheb mul jälle üle aasta

Et taas korda kõik saada

- Tarmo Selter

VESTLUS ANONÜÜMSE GRUNGEMEHEGA

Kes? Mina ning anonüümne grungemees ja tüdruk.

Mis? Õlud, pipraviin, päike.

Kus? Seal trepiga müüril.

Millal? Vittu ma ei mäleta. Hiljuti.

millal olid siis sinu grungepäevad?

Ammm... küsid nüüd niimoodi... pean matemaatikat kasutama.

mis aastad? kui vana sa olid?

Ma mõtlen. Ma arvan, et see oli umbes 2003? Kuni äkki umbes 2007. Midagi umbes sinna vahemikku.

grunge oli ammu surnud siis ju...

No muidugi oli ammu surnud. Eestisse jõuavad asjad kümne aastase hilinemisega umbes.

Ja selles mõttes, see oli lihtsalt mingi... me sõpradega lihtsalt avastasime mingi hetk, et me kõik kuulasime seda ja siis see nagu teineteise pealt kasvas ka, et üks kuulas rohkem ja siis hakkas teine ka kuulama rohkem ja nii edasi, ja siis lõpuks oligi nii, et põhimõtteliselt eriti mingit muud mussi ei kuulanud. Ja siis mingi hetk oli nii et kõik ei kuulanud, aga noh, ikka inimesed hakkasid mingit teist mussi ka kuulama, aga see ei muutnud seda, et me ei... noh, et ei tšillinud koos või midagi.

Mõned tüübid elasid Tallinas. Kõik ei elanud, ja siis need kes elasid, nendel tekkisid ka teised tutvused... Tallinnas, mingisuguste teiste selliste tüüpidega kes kuulasid ka sarnast mussi või käisid kuskil... ma ei tea... kontserditel koos või siis käisid joomas koos... noh, mina nagu ei elanud Tallinnas tol hetkel ja siis kui ma tulin Tallinnasse siis alati oli... mingi hetk keegi umbes kuskilt teadis, et kus nagu mingid tüübid käivad koos.

Tallinnasse tulek oli tavaliselt niimoodi, et enne kui ma load sain – kui ma kaheksateist sain – enne seda Tallinnasse minek käis niimoodi, et hääletasime Tallinnasse, Puurmanist, vennaga – meil oli arvestatud umbes 50 krooni päeva jaoks. Siis Bakhos, sest see oli kõige odavam viin... kõige odavamalt oli ta vist mingi 32 krooni äkki? Mis on siis praegu, mõtle - kaks euri... what... Aga siis võtsime viina sealt, kahe peale tavaliselt – kahe peale pudeli viina ja paki suitsu ja siis läksid Varblasele... ja siis hiljem mingi hetk oli ka see, et käisime Hirve pargis, aga seal Varblasel olid need põhilised... Ja siis teine oli see Lollidemägi. Lollidemägi oli seal selle kiriku kõrval, Harju tänaval. Aga jaa Varblasel oli põhiline, võib-olla see oli mingi see teema, et mingid tüübid, need kes seal chillisid, olid ise

chillind seal üheksakümnendatel, kuna paljud neist olid vanemad, või siis nad teadsid, et see oli siuke koht kus kaheksa-üheksakümnendatel chillisid Eesti punkarid ja siis selle tõttu olid seal sellised nooremad punkarid, meist mõned aastad vanemad. Ma ei mäleta nende kõigi nimesid.

kas yhexakymnendatel oli ka eestis mingi grunge asi liikvel?

Ma ei tea. Ma üldse ei tea selle kohta... Ma arvan, et ta mingi skeenena ei olnud olemas. No ma ei tea kas see ka skeene oli mis meil oli, aga meid nagu hüüti grungedeks, meie seda kampa. Aga oli ka teisi tüüpe, keda ma mäletan. Üks oli Maiko, kellel oli käepeale tätoveeritud Kurt Cobain kellel on relv suus ja ta pidi ennast ka 27-aastaselt ära tapma. Aga ma ei tea kas ta tappis... ta vist ei tapnud, sest mul üks sõber kellega me seal koos chillisime, nägi teda mitu aastat hiljem – sõber sõitis autoga Vabaduse väljakult mööda ja siis see Maiko kukkus talle kapoti peale... ja siis ta oli nagu “what the fuck...”

Maiko ei tundnud teda ära, sest me ei käind noh... me käisime seal, aga meil oli oma kamp et siis me ei käinud seal nii palju... me lihtsalt nagu vahepeal käisime seal joomas ja... oli siuke värk... see oli nagu päris cool, seal olid igasugused tüübid. Ma räägin ma nimesid ei mäleta... Siir oli üks... eee... siis oli... Käts äkki? Oli vist jah Käts, üks tüüp... ja siis oli Niiduk. Niiduk oli cool tüüp, tal oli see kes meiega natuke rohkem ka chillis, siuke hästi tore ja rahulik tüüp, selline natuke suurem tüüp, habemega ja siis tal oli kaks harja peas, niimoodi kõrvuti... ja siis oligi “Niiduk”, et nagu kahe harja vahelt oleks niidukiga läbi lastud...

see kõlab nagu see prodigy vend

Aa, vist jaa... aga temal oli see, et temaga juhtusid mingid jamad, et ta jõi ennast hästi täis, siis ta magas jälle kuskil... siis ta ükskord kukkus sealt... me olime Varblasel ja siis seal oli... tal olid mingid jamad mentidega või ma ei mäleta mis teema oli... ja siis oli see, et ta oli nii purjus, et Käts kartis, et mendid viivad ta ära ja siis me Kätsiga koos mõtlesime, et kui mendid tulevad – mendid tulid sealt mäest üles – siis viskame ta selle ääre taha. See oli selline kivine äär mille peal me istusime... et viskame ääre taha, siis mendid ei näe, aga sealt kiviääre tagant läks mägi alla siuke, mis läheb sinna Harju tänavale Varblaselt. See on ikka noh, mitte väga sujuvalt... suht järsult läheb, aga see on ikka mingi 6 meetrit või 10 meetrit, see kukkumine. Igatahes see tüüp lihtsalt veeres sealt alla. Ja siis seal oli mingi teine äär, mingi pooleteist meetrine – üle selle ääre kukkus sinna munakivi tee peale maha ja siis kõndisid teised mendid sealt mööda ja võtsid ta kinni. See oli ülihea.

Erinevad tüübid olid Varblasel. Me ei olnud ainukesed, punkarid ei olnud ainukesed ja tänu sellele, et hästi palju oli erinevaid inimesi siis hästi palju oli seda, et see muusika mida kuulati oli siuke alternatiiv ja tavaliselt selline rokk onju... mingi metal ja death-metal. Ja siis üks oli kübergoot, ma mäletan. Aga ta oli ka, pooleldi, nagu punkar.

kas see oli legitiimne skeene nagu?

...Ma ei tea, tema nägi välja nagu kübergoot. Ta ei olnud nagu mingi hardcore kübergoot, tal olid need laiad püksid, mingi neoon nendega...

dreadid?

Jaa, tal olid küljed kiilad ja siis tal pea pealt läksid need...

Seal oli igasuguseid tüüpe ja see oli nagu cool. Aga minu arust see kübergooti skeene oli Eestis üldse väike ja väikest aega...

Aga see oli ka hea tüüp, kes ta oli... ma üldse ei mäleta... ta mingi hetk oli “Politsei Kroonikas”, niimoodi, et ta oli jäänud trammi peale magama, siis tal oli siuke nagu oma lause, et kui midagi läks persse või midagi juhtus... umbes nagu, et “Anna abi...” ja ta ütles niimoodi “EEE-maaa...”

Ja siis ta jõi ja oli trammi magama jäänud ja siis ta elas kuskil kas Iru tänaval või Viru tänaval... ja siis Iru tänaval oli mingi lastekodu ka... ja siis trammijuht kutsus mendid talle ja siis tuli “Politsei Kroonika” sinna ja filmis seda kus tüüp nagu magas seal ja siis hakati teda üles äratama ja siis ta ütles lihtsalt “EEE-maaaa!” ja siis see “Politsei Kroonika” inimene ütles, et “sellises olukorras ei aita ka enam ema...”

Ja siis küsiti, et kus ta elab ja ta ütles, et kas Iru või Viru tänaval ja siis eeldati, et ta elab seal lastekodus, või midagi... aga tegelt ei elanud... vist.

Siis üks, mis ma tahtsin rääkida, kes meil oli, oli ühe mendi... fakk kes see oli kes üheksakümnendatel see hull ment oli? See kelle memuaaridest tehti see “Punane Elavhõbe”? Fakk mis ta nimi oli...

ei oska öelda...

No igatahes oli üks ment – Eesti siuke lege ment – tema tütar käis ka meiega koos. Sest ükskord me jõime ja tema tütar oli hullult täis ja kõik kartsid, umbes, et kuna isa on see ment... ja siis eee....

Selline teema oli tavaliselt, et võtsime... et noh nad võtsid ise midagi, nagu ma rääkisin, et läksid, võtsid endale poolese viina, aga teised seal kohapeal tavaliselt tegid nii, et nad panid kas rahad kokku, või siis keegi käis kerjamas. Ja siis see värk nägi nii välja, et keegi oli kerjamas käinud, et raha saada ja siis osteti nagu kamba peale, või noh, meil oli ka vahepeal raha ja siis andsid ka mingi paar krooni või midagi sellist...

Siis ma mäletan Maiko ütles, et ostame nagu suure kange õlle, sest see on nagu kõige efektiivsem. Vahepeal oli selline asi nagu Presidendi 12 – see oli kaheteist volline õlle. Kaheliitrine plastikust pomm... ja siis jõime seda seal. Nad lasidki ringi käima ja kui sai otsa siis võtsid järgmise. Sest noh, viina nagu ei ostnud, see sai kiiresti otsa... õllega oli mõnus. Ja siis see... seal olid nagu mingid tüübid, kes... hiljem me nagu ka seal nägime... türa ma ei mäleta... see võis varem isegi olla kui üks aasta käisin... hiljem saime temaga seal tuttavaks – oli Manfred ja siis me hüüdsime teda naljaga kui Inimene Fred... nagu Man Fred... me kohtusime temaga esimest korda RabaRockil. Ta oli Müü või siis mingi sõbraga kas tuttav või sõber või tutvus seal RabaRockil. Ja siis me jõime ja meil oli manti... ja siis... ma ei mäleta täpselt kes ta oli, aga mingi hetk tuleb Manfred, onju – siis me ei teadnud, et tema nimi on Manfred – tuleb mingi teise tüübiga koos. Teine tüüp on siuke vanem, noh meist vanem kõvasti, ja täiega purjus ja see Manfred peaaegu nagu idoliseeris teda, et hullult mingi “see on kõva mees!” Me olime nagu “what the fuck” onju... nad tulid meie telki, tegid koos meie mandi ära ja siis jõime meie viina... ja siis järsku ütles, et on see... Freddy, sealt Psychoterrorist.

Kus me veel temaga paar korda kohtusime - Tallinnas, Vanalinnas oli Heliose kino hoov. See praegu on vist lahti, vahepeal olid mingid baarid seal. Aga mingi hetk ta oli nagu mahajäetud ja see oli niimoodi, et sa said nagu mingist hoovist, kellegi värava kaudu pääseda sinna hoovi ja see oli nagu maha jäetud ja tühi. Et sul olidki nagu seinad täis täägitud. Ja see oli nagu sisehoov, mis oligi nagu... seal ei olnud mitte ühtegi akent, või noh... võib-olla olid mingid aknad ka, aga põhimõtteliselt, vahepeal käisid seal mendid, nagu, harva... vahepeal oli see värav kinni pandud, siis kui sai mindud, siis tegid lahti või ronisid üle ja siis seal hoovis sai hullult joodud, see oli täiega äge koht. Kesklinnas, Vanalinnas, aga üli-üli, nagu kõrvaline koht. Ja siis mingi hetk keegi isegi lõhkus selle Heliose kino ukse lahti, sest talvel sai nagu sinna sisse minna, või siis sai seal lihtsalt ringi käia ja vaadata. See oli päris cool, vana maha jäetud maja.

Ja siis seal me jõime minu arust selle Freddyga üks kord. Fakk, või olime Lollidemäel... ma ei mäleta... Ja siis Freddy ütles, et... ma ei mäleta kas ta ütles, et tal on vaja minna KuKusse, või ütles, et “davai lähme KuKusse õlut jooma!” Ja noh, me nagu läksime kõik koos. Läksime KuKu klubisse ja siis ma vist ütlesin, et “davai, lähme mujale.”... ma ei mäleta mis see täpselt oli... ja siis mingi hetk ta ütles, et... oota kuidas see oli... et me läksime sisse, me istusime maha... ja siis Freddy ütles, et “davai, istume siia, ma lähen võtan õlle.” ...või, et “ma lähen räägin selle baaridaamiga.” või midagi... Ja siis tüüp lihtsalt läks minema... See oli ülinõme... Ja see oli viimane kord, kui ma Freddy nägin...

2

 Kuidas andestada iseendale? Kuidas andestada iseendale kõikide nende sõnade eest mida ma talle mitte kunagi öelda ei julgenud? Kui Kaerajaani mõisahärra lasi oma igavest und magava naise jaoks häärberi taha haua kaevata, oleksin tahtnud ise sinna sisse heita. Võtnud nad mind siis elusalt. Miski nutulaul siin enam ei aita, nüüd jääb ainult unistada. Käisin täna turul ja jäin mõtlema nendele tomatitele mida ta mulle iga sügis tõi, vananaistesuvi on ukse taga. Pole turul ammu käinud, ei tunne enam müüjaidki ära, vanaks jäänud teised. Tomatid talle endale ei maitsenud, sellepärast sain mina terve saagi endale. Vahel naeris ta, et olen juba ise üks punapunaste põskedega marjatera. Minu aed oli õnnistatud õunapuudega, tema lemmikud õunad. Tal vedas, et tal mina olin, kes suveläbi sügisesse teda õunadega varustas. Te ei kujuta ettegi kuidas ma nautisin ta naeratust. Vahel ma siiani teen öösel silmad lahti, ees on täielik pimedus ning padi märg nagu räästast tilguks vett . Ja ainuke pilt mis mu silmade taga on, on tema naeratus. Ega need õunad teda ka kõige rohkem naerma panid, need olid kui üllatus. Kui ta midagi ei oodanud siis nende kokkupressitud huulte vahelt hakkasid ikka hambad paistma küll. Kord viis ta mind Kaerajaani täitsa kohapeale ka, tutvustas kõike mis seal oli. Iseenda maja oli tal hall. Õudselt pisike koht aga temale see sobis. Mäletan kui ma sulle esimest korda rääkisin, et ma olen kurb, sa arvasid, et jagatud mure on vähem muret aga mina proovisin seletada, et need asjad mida me ei saa välja elada ongi mõeldud ajukoormaks meile. Mulle tundub praegugi, et oled mulle ajukoormaks ja ma ei saa sind endast välja elada, sest kellele? Kellele ma räägin oma suurimad saladused. Kuidas siis ikkagi andestada iseendale, ma kohe ütlen. Andestus on selgalöödud nuga, võta see seljast välja, pane sahtlisse tagasi. Ära võta seda rohkem välja, sul ei lähe seda vaja. Aeg on tähtis. Aeg on asi mille sees me elame ja aeg tekitab mulle. Mina hakkasin elama mullis. Mull oli minu kodu. Minu turvaline koht. Kui sina minuga koos mullis olid oli mul hea. Lihtsalt hea. Ütle seda sõna oma peas. Nii lihtne sõna aga ometi nii tavaline ja kerge. Hea ei ole halb, ei ole paha. Loogiline, kas pole? On.

KREEKA 2016 AUGUST

Piletid Tallinnast Ateenasse reisiks said ostetud juba varem, enne kui Londoni plaan üldse tuli. Veebruaris. Istusin ja tahtsin reisile, sest sügisel olin õdedega Eurotripil(Barcelona, Rooma, Corfu, Milano) käinud. Leidsin mingi hea pakkumise, ning tollel hetkel oli see ju esimene iseseisev reis ja ostsin veidike lolli peaga tagasipiletid Helsingi. Kuigi sellega ei tekkinud ka midagi hullult halba juurde. Laevapiletid sealt Tallinna läksid 7€ näkku ja lennukilt maha tulles sõitsime bussiga sugulaste juurde, veetsime veidi seal aega, jalutasime linnas ning läksime laeva. 

Igatahes. Külmal veebruarikuu päeval ostsin piletid, et veeta kreekas 20.-26. august. 

Kuidagi googeldades ja palju erinevaid postitusi lugedes otsustasime veeta mingi aja Ateenas ning siis mõnele saarele sõita. Valisin mitme erineva saare vahel, lõpuks võitis see, kus tundus olevat ilus, mitte väga turistirohke ning mitte väga kauge paadisõidu kaugusel. 

Tulime Eestist lahkumise päeval Kenni perega eesti-tripilt ning jõudsime hilja õhtul Jürisse ta isa korterisse. Meie lend pidi väljuma 3:30. Magasime paar tundi enne takso kutsumist ning kaheks selle ka tellisime. Lennujaamas oli sel ajal ilmselgelt rahvast vähe ning saime ülikiirelt(nagu Tallinna lennujaamas koguaeg) väravani. Seal selgus, et lend lükkub tund aega edasi. Lebotasime postimehe kott-toolidel ning oleks ka mõnusat und saanud aga nii kui natuke hakkasime ära vajuma hakkas meie kõrval mingi tsikk üli kõvasti telefoniga rääkima. Kartsime, et ta istub lennukis ka meie taga aga õnneks mitte. Aegan Airlinesiga lendamine on hoopis teine asi kui vana hea Ryanairiga seega lennuk oli ülimugav ning jäime kuni söögini magama. Lennukitoit oli nagu lennukitoit ikka.

Lennujaamast läksime rongiga kesklinna ning sealt oma ööbimiskohta. Meie linnaosa metroojaamast korterisse oli ~6min jalutuskäik ning korter oli ülimõnsa. Küll aga suutsime me omast arust kuidagi konditsioneeri ära lõhkuda, ja ei olnud ka imestunud, sest korteris olevalt kitarrilt lõhkus ka Kenn midagi ära ja noh.. meiega juhtub. Vahetasime korteriomanikuga sõnumeid kuni konditsioneeri pult maha kukkus ning seejärel kogu asi jälle tööle hakkas. 

 I päev 

Kuna päev oli juba kaua kestnud, visaksime asjad korterisse, vahetasime riided(sest no see oli ikka korralik suvi mis seal oli) ning läksime linna peale jalutama. Googeldasin netist välja free city tourid. Sealt tuli välja väga populaarne variant, et kohalik teeb tasuta ekskursiooni. Sisestad sinna enda huvid jm ja programm otsib sulle siis vastava giidi ning suhtled temaga sealt edasi. Kuni kohtumiseni teadsime me vaid inimese nime, ei mõelnud isegi kas naine või mees. Kohale jõudes tuli üks jalga lonkav väga vanem naisterahvas. Endine ajaloolane. Tegi siis meile linnatuuri. Viis kindlasti kohtadesse, kus me muidu ei käiks aga jalutuskäigu tempo oli vaatamata tema lonkavale jalale liikmises olles, kas väga kiire või paigal seistes väga väga pikkade pausidega. Viis meid ühte väiksemasse linna kirikusse ning tutvustas parke, ajaloolisi platse ning rääkis üldse Ateena lähiajaloost. Tema jutt oli väga arusaamatu ning ka meie suunavatest küsimustest ta vist väga hästi aru ei saanud. Ja asi ei jäänud keeleoskuse taha vaid tema isiksuse. Acropolise muuseumisse sisse ei viitsinud minna, sest linn ise on juba ise üsna muuseumiväärne. Ka meie giidike seda ei soovitanud. Küll aga ütles ta, et parima vaate saab muuseumi kõrgeimal korrusel asuva söögikoha rõdult. Viis ta meid sinna sisse(tõesti, me ei oleks ise sinna julgenudki minna, sest koheselt küsiti pileteid jm aga giidiproua ütles, et lähme vaid üles sööma). Meie saime oma vaate ja pildid viie minutiga valmis aga temal oli vaja taaskord tükk aega suitsetada. Ugh kui ebamugav. Meie, kaks noort, oma esimesel päeval kõrvetavalt kuumas Ateenas, tahtsime pigem ringi vaadata ja saada üldist infot ning fun facte ajaloost. Küll aga saime higist nõretava, lonkava, pidevalt suitsetava ja samal ajal meile seda igat pidi näkku puhudes vanamuti. Tegime talle väga palju vihjeid et lõpetaks nüüd asja ära(kokkulepitud oli 1,5h aga aega oli läinud sellest kõvasti rohkem) aga ta tahtis ikka igal pool veel käia. Lõpuks kaalusime lihtsalt põgenemist, kui ta varju oma järjekordsele suitsupausile läks. Raske otsusena mõtlesime, et see on siiski liiga ebaviisakas ning ütlesime talle, et peame ära minema, ajaliselt vaja. Ja siis jalutasime ise linna peal. Käisime suhteliselt tripadvisori top listi läbi ning ühel hetkel nägime seda sama naist tänaval kõndimas. Tegime koheselt kannapöörde ning põgenesime. Korralik trauma kohe Kreekasse jõudes. 

Igatahes oli minul järgmiseks välja otsitud The Hill of the Muses otsa ronimine. Õige valik keskpäeval kuumas seda teha. Ülesminek ei olnudki nii õudne - istusin vaid korra maha ning tippu jõudes oli 360 kraadi ülivinge vaade Ateenale. Seal ei olnud peale meie ühtegi inimest ka seega oli kõik veel kaunim.

Peale seda seiklust võtsime teepealsest kohvikust kerged söögid, läksime korterisse ning puhkasime. Õhtul, kui juba pimedaks oli läinud, otsisime Foursquare appi abiga söögikohti. Läksime võtsime ühe väga hea ratinguga kohast Souvlakit ja friikaid. Üli nämmad! Jalutasime veel mööda päikeseloojangus Ateenat ja see oli imeline. Kogu sealne arhitektuur ja üli chill ellusuhtumine. Mega mõnna. Pärast otsisime kohta, kus saab katusel süüa. Noh, meie tahtsime lihtsalt kerged joogid teha. Ühes ei olnud ruumi. Teine oli jäätisekohvik ning juba katuse-õhtusöögi osas üsna lootusetuna jalutasime niisama edasi. Sattusime ühte suvalisse kohvikusse, saime katusele laua ning tellisime veini. Nägime ilusti õhtutuledes Akropoli, linna ning meid ümbritsesid jutustavaid inimesi täis lauad. Hiljem läksime metrooga tagasi koju. 

II päev

Tegime kodus hommikusöögi ning sättisime linna. Alustasime päeva Parlamendi juures vahtkonna vahetuse vaatamisega. Rahvast oli mega palju, sealsed valvurid naljakates vormides ning üks asi checklistist maha tõmmatud. Läksime tagasi sinna, kus eelmisel õhtul Souvlakisid sõime ning käisime vaatamas millegi varemeid. Olime just pileteid ostmas ning kaarti ulatades küsis teenindaja, et see on ju tudengikaart, kas olete tudengid? Vastasime jaatavalt, mispeale ta küsis meie päritolu. Kui vastasime Eesti võttis ta maailmakaardi ette, ütles, et see on euroopas küll ning andis meile tasuta piletid. Meie küsimuste peale selgitas, et tudengitele on muuseumid jm vaatamisväärsused tasuta. Ülivinge rahavõit!

Sealt edasi läksime vana turuplatsi ehk Ancient Agora juurde. Üsna suure maa-ala peal mega palju varemeid, kujusid, infot. Just see, et enamus sellest maast oli paarikümne cm kõrgused üksikud seina või põrandatükid. Koht ise oli ikka üliilus, ülimõnus. Rahvast keskmiselt. Jalutasime mööda linna edasi, nägime mitmekülgset Ateenat nii huvitavate poodide ja kohvikutega. Ühes istusime ka jahutavaks joogiks maha. Võtsime suuna Akropoli. Päev oli ülipalav ning tee oli pikk. Peale piletite võtmist ostsime ka vee ning hakkasime veel ülespoole jalutama. Tippu jõudes oli minul juba nii halb olla ja uskusin, et minestan. Peas käisid mitmed stsenaariumid, kuidas Kenn tegutseb ja hädas on kui ma keset Akropoli pildi kotti pistan. Seega pidasin endale kõva motivational speaki, jõin vett(teel on väga palju vee võtmise kohti) ning istusin maha ja sisendasin endale, et ma lihtsalt ei tohi kokku kukkuda. Umbes kümne minuti möödudes hakkas parem ning jalutasime seal veel ringi. Saime mega palju ilusaid pilte. Ja samas ka Londoni sarnase arvamuse, et see tõesti on ülivõimas ja must-go koht aga samas kogu see ehitus ja turistimöll oli üsna meh. Mäe otsast sai taaskord ilusa vaate linnale. Ateena on ikka imeilus. Nii mitmegi kõrgema mäe otsast linna sees näed kogu vaadet linnale ning seda, et see on ümbritsetud ilusate mägedega. 

Alla tulles võtsime jahutuseks jäätist ning läksime Zeusi templi juurde. Tasuta pilet, tohutult varemeid ning päikesega lolliks kärssanud aju ja lihtsalt palju nalja ning itsitamist. Jalamehed nagu me olime võtsime suuna Panathenaic staadioni poole, mis ehitati kuus sajandit enne kristust ning kus toimusid ka esimesed kaasaja olümpiamängud. Kohale jõudes näed ka nn aia tagant piisavalt, saad väljas olles lugeda ahhetamapanevat infot staadioni kohta ning osta üsna kalli pileti. Viimase jätsime tegemata ning võtsime selle asemel jahutava joogi.

Sealt jalutasime National Gardenisse, mis oli ülimõnna ja suur park. Palju koeri ja kreekas on politseiks saamise jaoks vist mingi reegel, et pead 10/10 välja nägema, sest minu arvates kõik nad just sellised olid. Jalutasime veel veidi linnas ringi ning läksime metrooga koju puhkama. Meeletu kuumus võttis väga läbi.

Õhtul läksime taaskord vanalinna uudistama. Nägime armsaid kohvikuid, palju ilusat tänavakunsti ja nagu ikka mõnnat arhitektuuri. Meie põhiline aeg kulus Forusquarest kohvikute otsimisele ning nende külastamisele. Istusime jälle järjekordses maha, võtsime söögid ning veini. Nagu Kreekas kombeks(kui õdedega käisin oli ka iga kord nii) tuli koos arvega ka kaks Kreekale traditsioonilist shotti. Meenutavad veidi võib-olla minttut ja serveeriti külalislahkusest. Öö poole kui temperatuur alles inimlikuks muutus istusime metroole ning läksime koju.

III-VI päev

Sel päeval läksime Porose saarele. Siit algas meie puhkus-puhkuse osa ning mingit plaani ei olnud. Porosele minekuks pidime sadamalinna Piraeusse saama. Pakkisime kotid ning läksime läbi turu jalutades rongijaama. Käisime igasugustes vahvates käsitöö- ning muusikapoodides. Piraeuses jalutasime mööda linna, väga palju vaadata ei olnud, käisime poodides(mina kindlasti H&Mis) ning läksime sööma. Sattusime maailma parimasse söögikohta oma lemmikuid souvlakisid sööma - Street Souvlaki Piraeuses, kui sinna kanti satute. Koht ja teenindus olid megamõnnad ja -lebod, hind ka hea. Enne praamile minekut jõudsime ikka mitu korda jahutavaid jooke osta.

Praamile saamine oli ka omaette seiklus sest keegi ei osanud suunata kuhu minna, igaüks näitas erinevat poolt ning keelt ka väga ei räägitud. Lõpuks saime õigele praamile ning tegelikult ei olnud see meie jaoks praam midagi. Tegemist oli ühe Viking Line suuruse laevaga aga nemad nimetasid seda siiski praamiks. 

Praamisõit oli vist meie mõlema lemmikosa reisist üldse. Olime terve aja tekil sest jahutav tuul muutis õuesoleku meeldivaks. Nägime merd, meeletult saari ning päikeseloojangut. Hiljem sõitsime pimedas tuledesäras saartest mööda kuni jõudsime enda saareni - Porosele. 

Võtsime sadama juurest takso ning sõitsime hotelli Pavlou. Hotelli hind oli mega odav. Kolm ööd, hommikusöögiga pidi olema 177€(pidi, sest lõpuks arve, mis maksime oli vist 130€). Pildid kodulehel olid üsna kesised aga rahuldavad, kohale jõudes kuulsime ka, et need olid enne remonti tehtud pildid. Seega meid tabas ülimalt positiivne üllatus, hotell oli väga ilus ja mõnna. Recepioni uksest üle tee oli lamamistoolidega liivarand. Hotelli taga oli baariga bassein. Lebotasime pidevalt nii rannas kui basseini ääres. 

Meie päevad koosneskidki vees ulpimisest, linnas või lähedal olevates kohvikutes imemaitsvat toitu nautides, tuppa jooki ja snäkke ostes või magades(kuumus oli meeletu!). 

Ühel päeval rentisime ka 24ks tunniks ATV. Sõitsime saarele ringi peale. Käisime mägedes varemetes, kirikutes, randades. Sõime mõnnas kohas lõunat, jalutasime mägede vahel ja nautisime vaateid. Igal pool olid mägikitsed ning ühes kohas suutis Kenn ühe enda juurde meelitada. Vahepeal sõitsime ATVga hotelli juurde ning õhtul uuesti linna õhtusöögile. 

Viimasel Porose päeval läksime hommikul linna, jalutasime kitsaste ja vahvate tänavate vahel, nägime palju kasse ja koeri ning käisime isegi muuseumis. Läksime praamiga tagasi Ateenasse ning võtsime airbnbst toa. Korteriomanik läks õhtul kohe sõprade juurde veiniõhtule ning meie õhtust sööma. Sõime enda viimase Kreeka õhtusöögi modernses ja ilusas restoranis. 

Järgmisel hommikul lendasime Helsingi ning muu info on juba postituse alguses.

wonder and go wander

New Post has been published on https://kinnisvarablog.ee/riigikohus-toovotja-vastutab-tema-valduses-olevate-kliendile-kuuluvate-asjade-eest/

Riigikohus: töövõtja vastutab tema valduses olevate kliendile kuuluvate asjade eest

TALLINN, 7. märts — Sputnik. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas tänase otsusega võlaõigusseaduse rakendamist olukorras, kus töövõtja valduses hävib või kahjustub kliendi ese, seisab Riigikohtu kodulehel.

Riigikohtu sõnul peab töövõtja tagama temale antud tellija asjade säilimise ja vältima nende kahjustumist kuni töö valmimiseni, töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni.

Uus riigikohtunik andis ametivande >>

Riigikohtus kassatsiooni korras läbi vaadatud asjas viis hageja temale kuulunud sõiduki autoremonditöökotta. Sõiduk ja selle võtmed jäid kostja valdusesse, kus varastati sõiduki rattad ja lisavarustus. Hageja taotles vargusega tekitatud kahju hüvitamist autoremonditöökojalt. Harju maakohus jättis hagi rahuldamata. Samuti jättis kaebuse rahuldamata Tallinna ringkonnakohus.

Riigikohus tühistas Tallinna ringkonnakohtu otsuse. Riigikohtu sõnul jätsid nii maa- kui ringkonnakohus ekslikult rakendamata võlaõigusseaduse paragrahvi (VÕS § 640 lg 2), mille järgi töövõtja kannab juhusliku hävimise ja kahjustumise riski kuni töö valmimiseni, töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni.

Sealjuures vastutab töövõtja terve talle üle antud eseme, mitte üksnes töövõtulepingu järgi tehtava töö eest. Seega vastutab näiteks autoremonditöökoda sõiduki kui terviku säilimise ja selle kahjustumise vältimise eest. Töövõtja vastutab ka juhul, kui üle antud eseme hävimist või kahjustumist ei põhjustanud töövõtja.

Riigikohtu tänane otsus rõhutas seega töövõtjate vastutust klientide ees. Olukorras, kus töövõtjale üle antud ese kahjustub või hävib, vastutab töövõtja tekkinud kahju eest.

Riigikohus saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna ringkonnakohtule, mis peab riigikohtu juhiseid arvestades lahendama hageja kahju hüvitamise nõude.

Alkoholijoobes autot juhtinud naispolitseinik sai tingimisi vangistuse >>

29. jaanuaril andis riigikogu täiskogu istungi alguses ametivande riigikohtu uus liige Velmar Brett, vahendas uudisteportaal Sputnik Eesti. Riigikogu nimetas Breti riigikohtunikuks eelmise aasta detsembris. Brett asus riigikohtu kriminaalkolleegiumis tööle 1. veebruaril.

Riigikohtus töötab kokku 19 kohtunikku, neist kuus kriminaalkolleegiumis. Kriminaalkolleegiumi tööd juhib riigikohtunik Saale Laos.

Источник: sputnik-news.ee