LÜHIKE INTEKAS LIZZY-GA

Kes? Mina ja Lizzy

Mis? Pakk suitsu, pehme voodi, läpaka ekraan. Kus? Kodus Millal? Praegu

kes sa oled ja mis sa teed?

ma olen lizzy, ma kirjutan. luuletusi.

kas sa ytleksid enda kohta punkar?

noooooh.... mingil määral ikka. ex ma olen alati veits mässumeelne olnud. ikka olen suht punk jaa. aga ma ei tea lihtsalt kas teised mu kohta punk ytlexid... ma tihtipeale ei näe isegi välja traditsiooniliselt punk...

kui kaua sind punk huvitanud on?

vast tiinekaeast saadik ma arvan... kui ma 13 sain siis mu muusikamaitse läks siuxe karmima stiili peale yle. alguses tuli kyll heavy, aga päris kiiresti leidsin oma tee punk muusikasse ka...

mis sind tõmbab selle juures?

ma arvan, et see energia... ja see attitude. see mõte et sa saad seda ise teha... igayx kes tahab, saab seda teha. ja see on äge!

mis suhe sul skeenega on? mis see sinu jaoks tähendab?

ma olen suht uustulnuk... ma elasin oma teismelisepõlve eikuskil, metsade vahel. seal ei olnud mingit skeenet. ma isegi ei uskunud, et eestis sellisel määral siuke aktiivsus on. ma arvasin, et ma olen ainuke friik.

ega ma mingi harjakangelane kunagi olnud polegi. punkariks olen ma alati kutsunud ennast pigem väikse muigega... mulle lihtsalt meeldis teistsugune muusika ja nooremana oli mul alati väike kibestumus, et ei leidunud teisi kes minuga sarnasel lainel on. ma olen igasuguseid faase läbi käinud... alustades emost, lõpetades mingi imeliku seguna kõigest... aga ma arvan, kõige sobivam viis seda kõike kokku võtta olekski punk – teen mis tahan.

mis see minu jaoks tähendab... noh ongi nagu... inimesed kellega mul on midagi yhist. ägedad sõbrad ja mingi koht kuhu saab vahest põgeneda... kuhu ära kaduda... see on omaette vabastav tunne kui keegi tea kus ma olen...

käid pitis tantsimas ka?

kunagi käisin rohkem. nyyd kuidagi ei leia enam ennast sellest situatsioonist. tihtipeale vahin kõrvalt ja mõtlen “ahh noored...”

haha

ei piisava joobeastme juures kindlasti graviteerun lava ette. viimasel ajal lihtsalt ei ole saavutanud seda millegi pärast.

mis on punk?

eks see ole tõlgendamise asi. aga minu jaoks ehk see samune mindset. mingisugune rahulolematus ja tahe asju teisiti teha. ja teha seda ise, sellega mis sul on. mingisugune jonnakus ja voolule vastu minemine. enese eest mõtlemine.

aga kui vaadelda punki objektiivselt siis ta on konkreetne yhiskondlik nähtus – subkultuur ja muusikastiil. võib-olla seda ei tasugi nii sygavalt proovida seletada... kõigil on mingi ettekujutus sellest mis ta on ja võib-olla sellest piisab?

miks sul pätse ega harja ei ole? ega tätoveeringuid ja neete?

ma ei tea... no harjad pole kunagi minu teema olnud. ma kyll ajan oma juuksed turri vahest aga hari on kuidagi siuke asi mida oleks pidand vb kuueteiskymneselt ära proovima...

pätse mul on aga pole neid nõelund veel kuskile. pole kyllalt palju vist et full-on crust-päntse teha.

tätokatega on mul see, et ma ei suuda välja mõelda mida ja kuhu teha. võib-olla ei peagi olema... tõenäoliselt oleks see midagi igavat nagu roos v mõni muu ilus lill...

piercingud pole samuti kunagi minu teema olnud. osad on kinda ägedad, osad yldse ei meeldi... tunnen et need hakkaks segama enamasti.

võib-olla on asi ka selles, et ma pole harjunud ennast ehtima, sest nooremana seda võimalust polnud – esitex vanemad ei oleks sellest eriti entusiasmis olnud ja nagu eelmainitud, elasin ma eestimaa sitaaugus, kus kättesaadavus igasugusele merchile ja muule kolale oli eriti limiteeritud...

isegi oma emo-faasi päevadel... mulle meeldib naljaga öelda, et ma olin “budget-emo” haha. ma kandsin lihtsalt musti riideid ja värvisin markeriga oma kyysi vahest mustaks... ja sodisin bändilogosid oma seljakoti peale. kinnastelt lõikasin värvlid ära, et teha käepaelad... teised muidugi norisid.

aga jaa natuke on kahju ka et ei saanud täiel rinnal ennast välja elada sel ajal. nyyd veits tekib tunne et ma nyyd mõnes mõttes elan oma elamata noorust uuesti läbi...

aga peamiselt olen viimastel aastatel vaid bändisärke soetanud. mitte kyll palju, sest need kipuvad kallid olema, aga peamised lemmikud on esindatud.

millised särgid sul on siis?

noo esimene mis ma tellisin oli napalm deathi särk, selle “from enslavement to obliteration” kaanepildiga. see on päris ära kulunud ja auguline juba. tellisin selle vist gymnaasiumiajal.

black flagi särk on vist mu yks lemmikumaid. yks mu all-time favourite bände ka. sellel on ka augud sees ja on nii mõndagi läbi elanud. pärast yhel kontserdil moshpitis kargamist oli sellel ka all ääres kellegi verine varbajälg. see oli the casualties, sveta baaris, project dekadenz soojendas... keegi oli klaasi põrandale katki visanud ja yks tyyp lasi palja-jalu tantsu lyya... sellest ka vist see jälg. sellepärast ma tanksaapaid kannangi...

dekadenzi särk on mul ka... selle ma ostsin tapperis kui nad seal yxkord esinesid. ja veel pangaylekandega sest mul polnud sulli hahaha....

siis on mul veel L7-i särk. nad on vist mu de facto lemmik bänd. nende muusika on mu DNA... I love it.

godfleshi särk on ka. neid ma fännasin oma extreme-metal'i perioodil. mulle meeldib väga nende see logo font. ja see 1988. a. EP kujundus yldiselt...

mõjub selliselt minimalistlikult aga raskelt ja aukartust äratavalt... äge.

sõnale punk leidub palju eesliiteid: crust punk, street punk, oi punk, postcard punk, gutter punk, jne... mis nö. alaliiki sa ennast paneksid? mis punk sa oled?

ei teagi... mingi hetk määratlesin ennast naljaga kui “punk rock basket-case”. sest ma kooliajal suht olin selline yxik veidrik... nagu see veider tydruk seal filmis “breakfast club”... ta oli see nö. “basket-case” ja kui sul on vaja ettekujutust minust umbes 8. klassis siis põhimõtteliselt olingi nagu see chick.

aga muidu ma ei tea... nunnu punk... mulle meeldivad nunnud asjad.

lõpetuseks, mis on elu mõte?

mis iganes sind hommikul pysti ajab... või mis sul hommikul pysti ajab hahahahahhh

VELIKIJE LUKI 35

(lugu on kirjutatud aastal 2017)

möödunud kaks nädalat on olnud väga intensiived mul just kontserditel käimise poolest. ma tean ma tean, raha läheb sitax etc etc aga see mind väga ei heiduta. ikkagi on lahe ju bände näha ja kuulmist rikkuda. anyway yks suuremaid neist yritustest oli velikije luki 35. synnipäev. naljakal kombel polnudki ma varem kuulnud sellest ansamblist. ja ma ei teadnudki et punkar villu rohkem kui yhes bändis on. kutse saatis mulle lauri, aga lauril endal on ysna kibe mälestus velikije lukiga. nimelt rääkis ta et ta ei lähe enam mitte kunagi, never ever ever ever velikije lukit vaatama sest eelmine kord maksis ta 30 euri et sisse saada ja neid visati peaaegu kohe sealt välja sest kristjan oli andnud neo-natsist turvamehele "natsivaba tallinna" kleepsu ja too ei olnud nalja tujus. jah, ysna natsine oli see yritus. mitte just täiega aga kyllalt et ärevust tekitada. palju oli neid naistepeksja maikades suuri mehi kelle kaela paksus võistles nende bitsepsidega. igatahes, yritus oli suur. suurem muidugi kui mingi gig ülasel või rockstarsis. pileti pidi sebima lausa piletilevist. viimati tegin ma seda siis kui ma napalm deathi vaatama läksin. except napalm deathi pileti ostsin ma mitu kuud enne, niipea kui nad myyki läksid sest ma olin fucking excited. seepärast tundus veits veider maksta 13 euki eelmyygi pileti eest lihtsalt et visata pilk peale sellele yritusele. lihtsalt selle experience'i pärast. yks lohutav asjaolu oli muidugi see et huiabella oli ka line-up'is niiet oli vähemalt yks bänd mis mind tegelikult kottis. läksin sisse, sain käepaela, müüja kysis dokumenti ka. näitasin muidugi. mulle tundus et ta oli veits yllatunud. enne sisenemist otsisid kaks turva venda mind läbi ka. nad tahtsid ka dokki näha. veider.... anyway kui sees olin tegin seda mis ma alati teen kui ma lähen yksi mingisse võõrasse kohta yritusele kus ma kedagi ei tea: seisin niisama käed taskus ja ootasin et midagi juhtuks. no tegelt seal oli kyll inimesi keda ma ära tundsin sest see oli ju eesti punki suur-yritus. huiabella omad olid seal, aga ma ei leidnud sobivat momenti et tsau öelda. nad vist tegelt väga ei tahagi minuga rääkida. ja siis oli stirru, kes oli ainuke kellega ma seal rääkisin. ta ei tundnud mind ära sest alati kui me kohtunud oleme on ta purjus olnud. aga see ei osutunud takistuseks õnneks. ma ostsin yhe õlle mis maksis neli eurot ja see oli kogu alkohol mis ma see õhtu tarbisin. huiabella oli esimene bänd kes mängis. huiabella mulle meeldib. ma ostsin petsilt ykskord kasseti mida ma siiani autos kuulan. nad teevad siukest lihtsat vihast punki mis veits meenutab discharge'i ja neil on head laulu nimed. mu isiklik lemmik on "türa kus mu püss on?" peale seda läksin suitsuruumi mis oli väike roheliselt valgustatud box kus oma ninast kaugemale ei näinud sest vent ei teinud oma tööd nähtavasti ja uks oli kinni. õhku igastahes seal ei olnud. ainult tobi, higi ja CO2. rõve. rääkisin veel stirruga, kes oli siis juba veits purjus sest alati kui ta purjus on hakkab ta virisema helimehe kallal. siis mängis nyork city. tundus nagu huvitav bänd. peale seda läksin vetsu. kraanikausside juures olid mehed, yks rääkis kuidas need seebi dispensserid pole juba kaks aastat töödanud, mille peale teine mees, suur kapp vend valges kurjami maikas, ytles: "türa sa räägid juba nagu mingist neegrist - pole kaks aastat töödanud!" jjjjjamh....... kolmas bänd oli psychoterror, kes olid vist see ausoojendajad, sest nad mängisid märgatavalt pikemalt kui eelmised bändid. seisin just selle ääre ala ees kus piirdusid moshijad ja need kes niisama seisid. ehk siis kõige nõmedam koht kus seista sest selle asemel et muusikat kuulata pead sa lendavaid punkareid tagasi moshpiti poole tõukama. lõpuks sai kopp ette ja ma mõtlesin et mõtekam oleks ise ka liituda. polnudki ammu moshinud. niiet niipea kui nende kahe põki venna vahelt läbi pääsesin olin ma selle kaose keskel. kusjuures, inimesed kysivad mu käest "kas sa ei karda oma prillidest ilma jääda?" kui ma lava ees tantsin. mul ei ole kunagi prillid eest lennanud, isegi mitte pea-aegu, kui ma tantsind olen. ma ei tea miks aga ma ei kurda ka. ainuke juhtum kus mul on prillid eest lennanud oli siis kui mind jaanipäeval juustest tiriti ja põlvega näkku peksti. niiet see moshpit peab olema eriti karm et mind prillide pärast muretsema panna. igatahes see mosh võttis mul kogu auru seest ära sest mul oli jope all pusa ja käes kindad. ja kuigi saal oli suur polnud seal yldse enam õhku. ma hingeldasin nagu oleks just maratoni jooksnud. mingi vend võttis mult käest ja karjus mulle näkku: "KÕIK ON ÕIGE!!!!! ÄRA PUHKA!!!!!!!! AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!! !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!" ma yritasin nii palju entusiasmi vastu näidata kui suutsin aga mu peamine prioriteet sel hetkel oli mitte lämbuda. väga palju oli ilusaid tydrukuid. punk tydrukud, metal tydrukud, niisama nunnud tydrukud. kõik koos oma lihastes natsi-boyfriendidega. põrand kleepus. keegi viskas pudeleid puruks ning põrand oli klaasikilde täis. peaesineja lõpuks astus lavale. ma olin juba väsinud ja kaine. energia otsas. enne mõtlesin lausa et lähen enne velikije lukit juba minema aga ei ma maksin liiga palju selle eest. mõistagi nad mängisid sitaks kaua. nad tegid kõik oma mitu endist koosseisu läbi ja lõpus laulsid ka koori. villul suur habe ees, hääl väga kare. pritsis viina publikusse ja naljatas "pärast saate kodus isa käest peksa." ma tahtsin nautida seda show'd vaatamata kõigele aga ma olin liiga väsinud. jalad väsinud, m��te väsinud. klaasi killud kleepusid mul talla alla. ymber ringi olid kahtlased inimesed. suured hirmsad mehed kiilakate peade ja paksude kaeltega. suured mehised käbarad hoidsid ja kõigutasid oma haardes poole nooremaid, poole väiksemaid girlfriende. mingi naine yritas pool-salajaselt sieg-heil'i visata: pea-laelt õhku. ma ootasin seda viimast lugu pingsalt, see lihtsalt ei tulnud... ma mõtlesin et ma vist suren ära sinna. jäängi sinna lämbesse natsi põrgusse. pärast pidi veel mängima kurjam, aga mind ei kottinud enam. nii kui velikije luki pillid kokku pani, panin ma ajama. õues oli värske õhk. nii hea. oi kui hea! mu kõrvad kumisesid. bussid enam ei liikunud ja ma pidin takso kutsuma. aga vähemalt ma käisin ära. vaatamata kõigele ei ole mul kahetsusi.

JUTUAJAMINE ENDISE PUNKARIGA

Kes? Mina ja Cristo (vahepeal hiilis Riin ka mööda).

Mis? Kaks Saku Heledat.

Kus? EKA vabade kunstide kolmanda kursuse tudengiteruumis.

Millal? 28. veebruar 2020, umbes kella kuue paiku.

mis ajaperioodi umbes jääb siis see aeg kui cristo oli punkar?

“See oli keska alguses, ehk siis kakstuhat... kolmteist. Kümnes klass. See oli nagu uus algus, et ma läksin uude keskkooli – varem õppisin Pelgulinnas, siis läksin Kolmekümne-teise. Ma olin äkki paar nädalat käinud ja siis mul juhtus autoõnnetus ja siis kui mind sinna kanderaami peale tõsteti ja autoga sõidutati, siis selle autosõidu jooksul mõtlesin, et kui kähku tegelikult kõik võib otsa saada. Et siis ma tundsin et, noh... see oli moment mis pani elu hindama. Ja siis ma mõtlesin, et miks mitte. Et teha nii nagu... süda käsib, või nagu tunne on. Siis oligi siuke mõte, et teeks selle asja siis ära. Aga kohe haiglast välja saades ma seda ei teinud. Enne ma taastusin sellest. Ma mäletan, et see oli mul sünnipäeval, novembris – viies november – et siis ma ärkasin, miski pärast, kell viis hommikul üles. Tavaliselt ma ei ärka kunagi nii vara. See oli siuke eriline hommik. Ma läksin hambaid pesema, vaatasin peeglisse ja mõtlesin: “äkki täna alustaks sellega?”. Siis nii oligi, et võtsin masina kätte ja lõikasin kohe soengu ja... nii ta nagu läks, eks ole... et hoolitsesin kohe selle image'i eest.” [kergelt naerdes]

kas sel ajal juba kuulasid muusikat ka?

“Mhm. Olin kuulanud jaa ning elasin sellist 'kapipunkari' elu ja mõtlesin, et miks mitte teha midagi naljakat ja see asi nagu päriselt ära teha. Ja kuidagi siis nagu kehtestasin ennast läbi selle välimuse ja see viis mind uute inimesteni ja see oli kõik väga tore. Kümnes klass mööduski enam-vähem vines ja ega suurt midagi sellest meeles ei ole... mis nagu üldse juhtus sellel aastal.

kas sul olid siis punk sõbrad ka?

Ikka jaa. Seal koolis olid mõned inimesed ja... ma ei ütleks et vastandid tõmbuvad, aga et ikka noh... saime kuidagi jutule ja hakkasime koos hängima.

sinu vanused kõik?

Ei kõik ei olnud – üks oli aasta vanem, teised olid nooremad. Ja siis kui ma kooliväliselt uute inimestega kohtusin siis neil ka see spekter oli lai. Mõned ei olnud, nagu näha, siis kunagi sellest üle saanud või...

ehk siis vanad, keskealised punkarid?

Jah, jah, siuksed ja siis olid ka siuksed noored poisid ja tüdrukud ja siis minust natukene vanemad.

teil oli siis mingisugune skeene-aktiivsus? Mingid omad kohad kus te käisite kontserditel ja värki?

Nojah, Tapper oli tol ajal. Seal sai päris palju käidud ja kuna mul olid mingid tutvused ja sõbrad, siis sai seal bäkkaris ka nagu päris palju oldud ja õlut joodud, kuhu tavaline külastaja ei saanud.

Et mõnes mõttes päris paljud uksed nagu avanesid, aga mingid uksed kindlasti ka sulgusid, et noh, päris tõsiselt mind ilmselt ei võetud ja see tõmbas ikkagi mingit tähelepanu ja alati see tähelepanu ei olnud positiivne, eriti kuskil maakohtades.

Aga tekkis küll mingi skeene ja eks põhiline oli ikka Hirve pargis joomine. Igal-pool sai joodud – sai töllerdatud lihtsalt.

tapperis natse ei olnud vä?

Mina seda nii-väga ei kogenud, et seal mingi natsi-pesa oleks. Ma ise ütleks küll, et natsidega väga ei hänginud.

aga oli kokkupuuteid?

Jaa oli küll jah. Keegi selline tegelane nagu Geto... ma ei teagi mis tema päris nimi oli, aga kutsus ennast Getoks. Tema nagu oli selline neonatsi-tüüpi vend.

Aga Tartus oli ka muidugi mingid punkarid kes olid natsid. Nende nimesid nagu ei mäletagi.

tartus hängisid siis ka jah?

Jaa, ikka. Tartus sai käidud ja... joodud ja... hängitud ja...

zavoodis?

Zavood oli üks koht... ja... ma väga nagu ei teagi mis seal nagu veel oli... Põhiliselt ma hängisin ikka proovikas, kui ma Tallinnas olin... ja noh siis seal Tartus ka...

Aga, ega kõik mu tutvused ei olnud mingid punkarid.

nagu ma olen kuulnud siis sul tekkis mingi pettumus kogu selle asja vastu?

Seda küll jah. See oli võib-olla mingi ideoloogia küsimus, või midagi siukest...

...et joomist oli rohkem kui tegutsemist?

Jah... et selliseid suuri mõtteid seal väga ei liigutatud, et olidki pigem sellised tavalised igavad mured, et kus juua ja kust saaks juua ja kes suitsu annaks...

...ja narksi...

Ja narksi, jah... et seda oli, aga igasuguseid muid ägedaid tegevusi ei olnudki.

Jah... ja siis ma täpselt ei saanudki aru, et mis see point nagu oli.

kaua sa ikka vahid oma sõpra mäluspeaga kusagil augus?

Jaa, nagu, et keegi nagu muusikat ei teinud. Keegi ei kirjutanud. Keegi ei joonistanud.

Jäigi siuke mulje, et rohkem siuke poosetamise asi... ja kui sellist ideoloogiat ei olnud, siis sai sellest lollitamisest kõrini.

no eks see varieerub...

Jaa, ei... ma arvan, et ma lihtsalt ei sattunud õige seltskonna otsa... ei kohtunud õigete inimestega. Aga mingisugune mässumeelsus ikkagi oli ja see oli päris vabastav, et käia siin-seal ja kohtades ronida ja teha külmarveid ja... et see oli päris lõbus ikkagi.

kysin sult nyyd siukse bullshit kysimuse: mis see punk on?

[naerdes] See on tõesti bullshit küsimus...

hmm...

...no kui keegi kysib su käest et mis see punk on, või mis see punk sinu jaoks on...

kuidas sa defineerid seda?

[mõttepaus]

...Ma ei teagi, ma ei saanudki sellest lõpuni aru. Mul on tunne, et mul jäi sellest vale mulje, et mul nagu oli kaks rada mida minna – see reaalsus ja siis see mida ma ette kujutasin... fantaasia... vaimusilmas, mis ta nagu võiks olla.

...Aga ma ütleks, et reaalselt praegu tundub siuke ebavajalik ja kerge teema. Või, et seal ei ole sellised tõsised teemad. Pigem sellisest tegutsemisest jääb puudu.

mis mussi sa praegu kuulad?

…

Oota ma olen praegu veel selle viimase küsimuse juures...

aa. sorri

Ma üritan mõelda...

See on siuke küsimus mille peale ma isegi ei tulnud. Ma peaks selle peale pikemalt mõtlema, et see kohe ei tule... Võib-olla saan sulle pärast mingi täiustuse saata kui midagi välja mõtlen.

...

Äkki see on mingisugune vaimsus või meeleseisund, pigem.

Aga ma arvan, et see meeleseisund ei ole kindlasti see sama mis ta praegu on.

Ma arvan, et see meelsus on ikkagi säilinud mingil kujul aga lihtsalt mitte pungis. Et seda nimetatakse praegu teistmoodi.

Et see mis punk oli, ei ole see mis ta on praegu, ilmselgelt, aga ta ikkagi eksisteerib, aga mingi teise nimetuse all. Mingisugune tüdimus ja tülpimus.

nojah, eks igal generatsioonil on oma punk.

No ma ütleks küll, et ta on mingis mõttes anarhia. Aga see miks sellel võib-olla kunagi oli rohkem kaalu, oli see, et oligi rohkem piiranguid – et oli rohkem millegi vastu olla. Aga praegu kõik on kuidagi tehtud hästi pehmeks, et sa võid ju tegelikult tänava peal lippu lehvitada... et sa võidki ükskõik mida teha, aga vahel oleks lihtsam kui mingid uksed oleks suletud. Praegu neid uksi on liiga palju avatuid. Ei tea enam mille vastu päriselt olla. Ei tunne oma vaenlast, või... nojah, ma ei tea. Ma ei oska praegu midagi öelda selle kohta.

aga mis muusikat sa nyyd kuulad?

No... mul on palju asju...

kas punk on ikka repertuaaris? vahest?

Vahest ikka jah. Ma mõtlesin selle peale ka, et kas nagu selle jaoks, et olla nagu punk ei pea ju kuulama punki või välja nägema punk, et see on ikkagi mingisugune... seisund.

jah see on mingisugune mõtteviis – mindset...

Elufilosoofia... [kergelt naerdes]

Sest, noh, tegelikult oli see... Uukkivi oli ka ju punkar. Tal oli ju ka oma bänd, see Velikije Luki. Aga mis ta praegu teeb - praegu ta on näitleja... Aga ta ei näe selline välja, et... tal ei ole värvitud soeng... see võib-olla ei ole oluline. Oluline on see mingi... noh ma ei tea tema kohta nii palju. Aga sa võid ikkagi olla selles vaimus ja sa ei pea selle moodi välja nägema.

nojah kogu see fashion...

Tead, ma arvan selle häda on see, et see ei šokeeri enam.

jah... sellest sai mingisugune viis ennast... gruppi sobitada...

Jah.

mingi omaksvõtmise asi.

Sellest on saanud mingisugune mall, eksole, et vaadatakse pigem seda kuidas välja näha,  kui seda kuidas olla. Et see on võib-olla see mis see praegu on. Nad kopeerivad mingisuguseid vanu asju - no eks ma ise ka, onju... kopeerisin seda mis oli. Hiljem sain alles teada mis selle mõte oli – miks tehti ennast hästi koledaks. Ma arvan, et see konteksti puudumine praegu on see, et miks inimesed ei saa väga aru miks nad seda teevad. Ma ka tol hetkel ei saanud, olin 16 ja vihane... et mul on tore, et jäid sinna paika need katsetused. Ma praegu ei näe küll vajadust, et miks niimoodi elada või välja näha.

nojah kui sa noor oled siis sa kuidagi otsid endale seda enesemääratlust ja identiteeti.

Jaa, et kuhu nagu sobituda ja kõik sellised asjad.

mis su lemmik bänd praegu on?

Hmm... lemmik bänd... ma ei tea, ma ei ole nagu mõelnud enda jaoks siukest nagu lemmikut... ma olen alati nagu selliseid erinevaid asju kuulanud. Ma ei näe nagu seda põhjust miks ma peaksin ennast piirama mingi ühe žanriga. Mulle meeldib nagu palju asju kuulata. Lihtsam on nimetada neid asju mida ma kindlasti ei taha kuulata

aga kui sa peaksid yhe bändi logo endale tatoveerima, mis bänd see oleks? nagu, pyss pea peale, valikut ei ole...

Haha... Siis ma arvan, et see oleks... Muna.

muna.

Muna jah. See on siuke bänd - nad on inglased, tegid siukest progressiivset rokki... 'The Egg' või 'Egg' lihtsalt. Nemad olid kindlasti suured mõjutajad. Jah, progerokki kuulasin küll palju. Põhjakonn oli ka vahepeal, seda meeldis ka kuulata. Aga pikem olen kaldunud sellise funk-muusika poole, praegu, viimastel aastatel... üldse mul on siuke tunne nagu mingi seisak on elus. Minu meelest see keska aeg oli palju tormilisem ja asjad muutusid palju kiiremini. Praegu on nagu siuke stagneerumine käsil.

no see on loomulik. mul oli ka kunagi nooremana, yks päev kuulasin yhte, teine päev teist...

Nojah see kuulamine on üks asi, aga lihtsalt see kuidas elu nagu läks või... palju rohkem muutusi toimus ja praegu on siuke... asjad on stabiliseerunud ja seda on vahel liiga raske kanda, et asjad on liiga paigas. Vahe peal nagu ei ole... aga siuke nagu eksinud tunne on olla. Võib-olla natuke nagu see keska algus, et ei teadnud mida nagu teha. Siiamaani ei tea. Et see punk võib-olla oligi nagu see mingis mõttes põgenemine. Või nagu, jah... see väljund, et “Ah... Kõik kuradile! Saab mis saab.” Aga nüüd kui on juba kuus aastat hiljem siis on siuke tunne, et noh... pole nagu midagi muutund... seisak.

Aga jaa, Muna soovitaks kindlasti kuulata. Teevad hästi lahedat muusikat.

okei, nyyd ma tahan teada mis on sinu kõige huvitavam kontserdielamus.

Minu kõige huvitavam kontserdielamus oli võib-olla siis kui oli veel vana Kelm ja ma olin just tulnud oma punk sõpradega Kopli prügimäelt joomast – jah, me käisime seal joomas. Ühe korra. Ja siis me läksime Kelmi ja seal vist oli just olnud mingisugune esinemine, ma ei tea kas see oli Viimane Neljapäev või mis seal oli ja kell oli juba päris hiline. Seal oli veel lava, seal saali otsas. Ja siis üks nendest sõpradest tahtis linna ööseks jääda, aga tal ei olnud kodu... või kodu oli kaugel... ma ei saanudki aru, et mis siis parasjagu juhtus, aga siis ta mõtles, et ta jääb Kelmi magama ja siis ta ronis sinna lava peale ja see oli nagu performance, sest ta midagi räuskas ka seal lava peal: “See nagu oleks kontsert!”.

Aga üks teine äge kontsert oli veel. See oli siis kui oli siuke bänd nagu Rat Mocha. Nende muusikat ma väga ei kuulanud aga noh sõbrad esinesid ja kõik teised sõbrad olid ka Kelmis, siis miks mitte minna. Ja siis neil oli mingisugune groupie seal kaasas – mingi tüdruk kes oli ennast lihtsalt kaasa haakinud ja siis hakkas seal lava peal tantsima. Ma polnud varem näinud nagu kellegil oleks nagu siuke tantsija lava peal. Ja siis ühel hetkel see naine võttis siis särgi seljast ära ja siis oli seal lihtsalt paljaste tissidega ja taidles. See oli päris naljakas... aga nagu kurb ka, samas. Sest mulle tundus, et ta oli kas liiga täis või aines ja ta ei saanud nagu täpselt aru mis toimus. Niiet see oli, ma ütleks, siuke... üks huvitavamaid kontserdielamusi kindlasti.

aga mis kõige sitem kontserdielamus oli?

Kas see mis nüüd siin viimasel ajal või siis...?

yleyldse nagu. mingi kontsert mis oli ebameeldiv... ebamugav...

Hmm... Ebamugav kontserdielamus...

Võib-olla siis kui ma esimest korda Vennaskonda nägin. See oli Tartus. See oli niimoodi, et tollal oli mul siuke tutvus ka nagu Jänes. Kodaniku nimega vist Katariin. Aga ta ei öelnud kunagi mitte kellegile vist oma päris nime. Ja ta oli veits psühh... Ja siis me läksime sinna kontserdile ja siis Trubetskyt ei tulnud ja ei tulnud - kolm tundi ei tulnud. Kui ta lõpuks välja ilmus siis ta tuli plätudes ja Dragonball Z triiksärgiga... mis meelest oli küll päris punk. Aga siis ma sain nagu teada kui sitt ta päriselt nagu laval on. Ta ei laulnud üldse nii nagu ta laulab YouTube'i videotes, jne. Ja siis see oli kõik väga siuke pettumust valmistav soigumine.

äkki ta on vanaks jäänd lihtsalt?

Jaa, aga teda vist pole kunagi eriti kottinud see vist mis ta teeb. Tal ongi siuke pohhui vibe koguaeg. Ütleks, et see oli selline võrdlemisi sitt elamus.

Aga veel sitem võib-olla oli siis kui oli - see nüüd jääb siia viimastesse aastatesse – kui ma olin Intsikurmul ja Intsikurmul on alati see, et on alati üks põhiartist, kes tuleb viimase päeva õhtul ja tollel aastal oli siis NOËP. Aga noh, mind nagu väga ei kottinud... aga ikka mingi huvi oli näha, et mis rahvas siis sinna kohale tuleb ja mis muusikat ta siis teeb, sest ma polnud teda kuulanud mitte kunagi. Aga lavaesine oli rahvast täis ja siis kui ma sealt läbi tunglesin, et lähemale saada, siis mingisugused tšikid hakkasid mind togima ja mölisema, et nad olid seal oodanud mingi pool tundi, et saada seda kohta ja... et see on ikka küll päris jabur asi mida öelda. Noh, ma seisin nende ees muidugi. Aga nagu kui neile midagi ei meeldi siis otsigu parem koht, sest sa ei saa eeldada kontserdil seda, et sul on mingi koht reserveeritud, et see paratamatult käibki nii, et sa pead seal tunglema.

Ja siis pärast oma sõpradelt siis kuulsin seda, et nemad kes olid seal kõige kaugemal seal mäeharja peal siis neil oli ka olnud sarnane probleem, et seisid kellelgi ees ja siis mingisugune tüüp oma naisega seisid neil seljataga ja see tüüp siis ütles neile, et “mida te virvendate siin?” ja siis sõber ütles, et tahaks lihtsalt kontserdit nautida, et võta rahulikult. Ja siis see mees ütles, et “Aa, et tahate kontserti nautida vä? Veriste hammastega on parem kontserti nautida?”

Et siukseid kontserdielamusi mul pole kunagi olnud, olgugi, et käisin punk-üritustel ja nii edasi, aga need inimesed olid ikkagi nagu... noh... keegi ei tulnud niimoodi ütlema. Seal olid kõik ikka hästi täis ja seisid vaevu püsti, aga nagu vägivaldsed või ähvardavad nad ei olnud kunagi. Et see tuli selle NOËP-i rahva poolt, või seda tüüpi inimesed kes teda kuulavad. Siuke Weekend'i rahvas.

ma tean, et NOËP eksisteerib ja teeb mingit siukest tympsu, aga kas tal on siis mingi ossi-fännbaas?

Jah... siuke klubikas...

moshpitis oled kunagi käinud w?

Mkm.

NEVER W!?

Ei. Pole vist nagu kunagi tekkinud sellist situatsiooni. Üks klubi kus ma oleks ääre-pealt läinud ma ikkagi otsustasin mitte minna ja mul oli siis ka juba siuke tunne, et ma tõenäoliselt ei lähe ka mitte kunagi. Sest millal ma nüüd inimestega nädal aega õlut joon ja rõvetsen? Ma ei näe ennast selles situatsioonis praegu. Tollal äkki veel.

Aga muusikast rääkides, kuulasin ska-d ja mõtlesin, et...

ei...

see ei olnud ska...

ma ei tea, kas Eddie Grant'i saab ska-ks pidada?

Igaljuhul, juhtusin teda kuulama ja siis oli see “Joanna” lugu ja siis ta rääkis seal nendest poliitilistest probleemidest mis tal seal koduriigis on ja siis ma mõtlesin, et see ei kõla nagu üldse punk-loona, nagu just see instrumentaalosa, aga nagu see millest see räägib see on küll nagu siuke... punk, või...

Sellepärast ma arvangi, et see punk, või see pisik võib olla ka kuskil mujal, kui nendes värvitud juustega inimestes.

VESTLUS ANONÜÜMSE GRUNGEMEHEGA

Kes? Mina ning anonüümne grungemees ja tüdruk.

Mis? Õlud, pipraviin, päike.

Kus? Seal trepiga müüril.

Millal? Vittu ma ei mäleta. Hiljuti.

millal olid siis sinu grungepäevad?

Ammm... küsid nüüd niimoodi... pean matemaatikat kasutama.

mis aastad? kui vana sa olid?

Ma mõtlen. Ma arvan, et see oli umbes 2003? Kuni äkki umbes 2007. Midagi umbes sinna vahemikku.

grunge oli ammu surnud siis ju...

No muidugi oli ammu surnud. Eestisse jõuavad asjad kümne aastase hilinemisega umbes.

Ja selles mõttes, see oli lihtsalt mingi... me sõpradega lihtsalt avastasime mingi hetk, et me kõik kuulasime seda ja siis see nagu teineteise pealt kasvas ka, et üks kuulas rohkem ja siis hakkas teine ka kuulama rohkem ja nii edasi, ja siis lõpuks oligi nii, et põhimõtteliselt eriti mingit muud mussi ei kuulanud. Ja siis mingi hetk oli nii et kõik ei kuulanud, aga noh, ikka inimesed hakkasid mingit teist mussi ka kuulama, aga see ei muutnud seda, et me ei... noh, et ei tšillinud koos või midagi.

Mõned tüübid elasid Tallinas. Kõik ei elanud, ja siis need kes elasid, nendel tekkisid ka teised tutvused... Tallinnas, mingisuguste teiste selliste tüüpidega kes kuulasid ka sarnast mussi või käisid kuskil... ma ei tea... kontserditel koos või siis käisid joomas koos... noh, mina nagu ei elanud Tallinnas tol hetkel ja siis kui ma tulin Tallinnasse siis alati oli... mingi hetk keegi umbes kuskilt teadis, et kus nagu mingid tüübid käivad koos.

Tallinnasse tulek oli tavaliselt niimoodi, et enne kui ma load sain – kui ma kaheksateist sain – enne seda Tallinnasse minek käis niimoodi, et hääletasime Tallinnasse, Puurmanist, vennaga – meil oli arvestatud umbes 50 krooni päeva jaoks. Siis Bakhos, sest see oli kõige odavam viin... kõige odavamalt oli ta vist mingi 32 krooni äkki? Mis on siis praegu, mõtle - kaks euri... what... Aga siis võtsime viina sealt, kahe peale tavaliselt – kahe peale pudeli viina ja paki suitsu ja siis läksid Varblasele... ja siis hiljem mingi hetk oli ka see, et käisime Hirve pargis, aga seal Varblasel olid need põhilised... Ja siis teine oli see Lollidemägi. Lollidemägi oli seal selle kiriku kõrval, Harju tänaval. Aga jaa Varblasel oli põhiline, võib-olla see oli mingi see teema, et mingid tüübid, need kes seal chillisid, olid ise

chillind seal üheksakümnendatel, kuna paljud neist olid vanemad, või siis nad teadsid, et see oli siuke koht kus kaheksa-üheksakümnendatel chillisid Eesti punkarid ja siis selle tõttu olid seal sellised nooremad punkarid, meist mõned aastad vanemad. Ma ei mäleta nende kõigi nimesid.

kas yhexakymnendatel oli ka eestis mingi grunge asi liikvel?

Ma ei tea. Ma üldse ei tea selle kohta... Ma arvan, et ta mingi skeenena ei olnud olemas. No ma ei tea kas see ka skeene oli mis meil oli, aga meid nagu hüüti grungedeks, meie seda kampa. Aga oli ka teisi tüüpe, keda ma mäletan. Üks oli Maiko, kellel oli käepeale tätoveeritud Kurt Cobain kellel on relv suus ja ta pidi ennast ka 27-aastaselt ära tapma. Aga ma ei tea kas ta tappis... ta vist ei tapnud, sest mul üks sõber kellega me seal koos chillisime, nägi teda mitu aastat hiljem – sõber sõitis autoga Vabaduse väljakult mööda ja siis see Maiko kukkus talle kapoti peale... ja siis ta oli nagu “what the fuck...”

Maiko ei tundnud teda ära, sest me ei käind noh... me käisime seal, aga meil oli oma kamp et siis me ei käinud seal nii palju... me lihtsalt nagu vahepeal käisime seal joomas ja... oli siuke värk... see oli nagu päris cool, seal olid igasugused tüübid. Ma räägin ma nimesid ei mäleta... Siir oli üks... eee... siis oli... Käts äkki? Oli vist jah Käts, üks tüüp... ja siis oli Niiduk. Niiduk oli cool tüüp, tal oli see kes meiega natuke rohkem ka chillis, siuke hästi tore ja rahulik tüüp, selline natuke suurem tüüp, habemega ja siis tal oli kaks harja peas, niimoodi kõrvuti... ja siis oligi “Niiduk”, et nagu kahe harja vahelt oleks niidukiga läbi lastud...

see kõlab nagu see prodigy vend

Aa, vist jaa... aga temal oli see, et temaga juhtusid mingid jamad, et ta jõi ennast hästi täis, siis ta magas jälle kuskil... siis ta ükskord kukkus sealt... me olime Varblasel ja siis seal oli... tal olid mingid jamad mentidega või ma ei mäleta mis teema oli... ja siis oli see, et ta oli nii purjus, et Käts kartis, et mendid viivad ta ära ja siis me Kätsiga koos mõtlesime, et kui mendid tulevad – mendid tulid sealt mäest üles – siis viskame ta selle ääre taha. See oli selline kivine äär mille peal me istusime... et viskame ääre taha, siis mendid ei näe, aga sealt kiviääre tagant läks mägi alla siuke, mis läheb sinna Harju tänavale Varblaselt. See on ikka noh, mitte väga sujuvalt... suht järsult läheb, aga see on ikka mingi 6 meetrit või 10 meetrit, see kukkumine. Igatahes see tüüp lihtsalt veeres sealt alla. Ja siis seal oli mingi teine äär, mingi pooleteist meetrine – üle selle ääre kukkus sinna munakivi tee peale maha ja siis kõndisid teised mendid sealt mööda ja võtsid ta kinni. See oli ülihea.

Erinevad tüübid olid Varblasel. Me ei olnud ainukesed, punkarid ei olnud ainukesed ja tänu sellele, et hästi palju oli erinevaid inimesi siis hästi palju oli seda, et see muusika mida kuulati oli siuke alternatiiv ja tavaliselt selline rokk onju... mingi metal ja death-metal. Ja siis üks oli kübergoot, ma mäletan. Aga ta oli ka, pooleldi, nagu punkar.

kas see oli legitiimne skeene nagu?

...Ma ei tea, tema nägi välja nagu kübergoot. Ta ei olnud nagu mingi hardcore kübergoot, tal olid need laiad püksid, mingi neoon nendega...

dreadid?

Jaa, tal olid küljed kiilad ja siis tal pea pealt läksid need...

Seal oli igasuguseid tüüpe ja see oli nagu cool. Aga minu arust see kübergooti skeene oli Eestis üldse väike ja väikest aega...

Aga see oli ka hea tüüp, kes ta oli... ma üldse ei mäleta... ta mingi hetk oli “Politsei Kroonikas”, niimoodi, et ta oli jäänud trammi peale magama, siis tal oli siuke nagu oma lause, et kui midagi läks persse või midagi juhtus... umbes nagu, et “Anna abi...” ja ta ütles niimoodi “EEE-maaa...”

Ja siis ta jõi ja oli trammi magama jäänud ja siis ta elas kuskil kas Iru tänaval või Viru tänaval... ja siis Iru tänaval oli mingi lastekodu ka... ja siis trammijuht kutsus mendid talle ja siis tuli “Politsei Kroonika” sinna ja filmis seda kus tüüp nagu magas seal ja siis hakati teda üles äratama ja siis ta ütles lihtsalt “EEE-maaaa!” ja siis see “Politsei Kroonika” inimene ütles, et “sellises olukorras ei aita ka enam ema...”

Ja siis küsiti, et kus ta elab ja ta ütles, et kas Iru või Viru tänaval ja siis eeldati, et ta elab seal lastekodus, või midagi... aga tegelt ei elanud... vist.

Siis üks, mis ma tahtsin rääkida, kes meil oli, oli ühe mendi... fakk kes see oli kes üheksakümnendatel see hull ment oli? See kelle memuaaridest tehti see “Punane Elavhõbe”? Fakk mis ta nimi oli...

ei oska öelda...

No igatahes oli üks ment – Eesti siuke lege ment – tema tütar käis ka meiega koos. Sest ükskord me jõime ja tema tütar oli hullult täis ja kõik kartsid, umbes, et kuna isa on see ment... ja siis eee....

Selline teema oli tavaliselt, et võtsime... et noh nad võtsid ise midagi, nagu ma rääkisin, et läksid, võtsid endale poolese viina, aga teised seal kohapeal tavaliselt tegid nii, et nad panid kas rahad kokku, või siis keegi käis kerjamas. Ja siis see värk nägi nii välja, et keegi oli kerjamas käinud, et raha saada ja siis osteti nagu kamba peale, või noh, meil oli ka vahepeal raha ja siis andsid ka mingi paar krooni või midagi sellist...

Siis ma mäletan Maiko ütles, et ostame nagu suure kange õlle, sest see on nagu kõige efektiivsem. Vahepeal oli selline asi nagu Presidendi 12 – see oli kaheteist volline õlle. Kaheliitrine plastikust pomm... ja siis jõime seda seal. Nad lasidki ringi käima ja kui sai otsa siis võtsid järgmise. Sest noh, viina nagu ei ostnud, see sai kiiresti otsa... õllega oli mõnus. Ja siis see... seal olid nagu mingid tüübid, kes... hiljem me nagu ka seal nägime... türa ma ei mäleta... see võis varem isegi olla kui üks aasta käisin... hiljem saime temaga seal tuttavaks – oli Manfred ja siis me hüüdsime teda naljaga kui Inimene Fred... nagu Man Fred... me kohtusime temaga esimest korda RabaRockil. Ta oli Müü või siis mingi sõbraga kas tuttav või sõber või tutvus seal RabaRockil. Ja siis me jõime ja meil oli manti... ja siis... ma ei mäleta täpselt kes ta oli, aga mingi hetk tuleb Manfred, onju – siis me ei teadnud, et tema nimi on Manfred – tuleb mingi teise tüübiga koos. Teine tüüp on siuke vanem, noh meist vanem kõvasti, ja täiega purjus ja see Manfred peaaegu nagu idoliseeris teda, et hullult mingi “see on kõva mees!” Me olime nagu “what the fuck” onju... nad tulid meie telki, tegid koos meie mandi ära ja siis jõime meie viina... ja siis järsku ütles, et on see... Freddy, sealt Psychoterrorist.

Kus me veel temaga paar korda kohtusime - Tallinnas, Vanalinnas oli Heliose kino hoov. See praegu on vist lahti, vahepeal olid mingid baarid seal. Aga mingi hetk ta oli nagu mahajäetud ja see oli niimoodi, et sa said nagu mingist hoovist, kellegi värava kaudu pääseda sinna hoovi ja see oli nagu maha jäetud ja tühi. Et sul olidki nagu seinad täis täägitud. Ja see oli nagu sisehoov, mis oligi nagu... seal ei olnud mitte ühtegi akent, või noh... võib-olla olid mingid aknad ka, aga põhimõtteliselt, vahepeal käisid seal mendid, nagu, harva... vahepeal oli see värav kinni pandud, siis kui sai mindud, siis tegid lahti või ronisid üle ja siis seal hoovis sai hullult joodud, see oli täiega äge koht. Kesklinnas, Vanalinnas, aga üli-üli, nagu kõrvaline koht. Ja siis mingi hetk keegi isegi lõhkus selle Heliose kino ukse lahti, sest talvel sai nagu sinna sisse minna, või siis sai seal lihtsalt ringi käia ja vaadata. See oli päris cool, vana maha jäetud maja.

Ja siis seal me jõime minu arust selle Freddyga üks kord. Fakk, või olime Lollidemäel... ma ei mäleta... Ja siis Freddy ütles, et... ma ei mäleta kas ta ütles, et tal on vaja minna KuKusse, või ütles, et “davai lähme KuKusse õlut jooma!” Ja noh, me nagu läksime kõik koos. Läksime KuKu klubisse ja siis ma vist ütlesin, et “davai, lähme mujale.”... ma ei mäleta mis see täpselt oli... ja siis mingi hetk ta ütles, et... oota kuidas see oli... et me läksime sisse, me istusime maha... ja siis Freddy ütles, et “davai, istume siia, ma lähen võtan õlle.” ...või, et “ma lähen räägin selle baaridaamiga.” või midagi... Ja siis tüüp lihtsalt läks minema... See oli ülinõme... Ja see oli viimane kord, kui ma Freddy nägin...

“Day in the Life of a Sad Punk”

2019

jätkub järgmises postituses.......

“Muumitrolli Kättemaks”

2017