#aastaaeg | Explore Tumblr Posts and Blogs

flow-green · 3 years

Text

Sügis!

Ongi lõpuks käes Minu Aastaaeg. Jah, tunnistan, olen see igavesti tüütu autumn girl, kellel on nõrkus sügislehevärvi riiete, kõrvitsavürtsi, hõõgveini, sügisese Harry Potteri maratoni, lehti täis teedel jooksmise vastu. AGA, enda kaitseks võin öelda, et olin selline juba enne, kui asi nõmedalt üleleierdatuks sai. Eks see vist peab paika, et sinu sünniaastaaeg ongi sinu südamele kõige lähemal. Mis tuletab meelde, et vähem kui kuu aja pärast ongi käes Minu Aeg Tähelepanu Saada.

Igatahes on mul nüüd kõik Harry Potteri teemalised riided, sügisseelikud, saapad, kampsunid ja sallid välja otsitud ning õega selle aasta esmene Pumpkin Spice Latte joodud. Õunakooki veel küpsetanud ei ole, aga nii kipub juhtuma, kui ahi puudu on. Õnneks saab see mure vist üsna pea lahendatud, fingers crossed...

Iga päev mööda oma lemmikrada joostes näen, kuidas lehed aina värvilisemaks muutuvad. Selles surmas on ilu ja taassünni elemente, mis teebki vist sügise eriliseks: tuleb lasta surra vanal, et uus saaks sündida.

See aasta on sügis kohe eriti magus ja meeldejääv, sest ma arvan, et olen üle aastate päriselt täiel rinnal hetkes kohal ning motivatsioon on laes. Olen nüüd pea kaks kuud õnnelikult töötu olnud. Algus oli tegelikult raske ma pean tunnistama. Ilmselt ajasin sõrgu vastu ja ei lubanud endal lõõgastuda. Kandsin endiselt rinnataskus suitsupakki, mille natukene närvilisematel hetkedel kätte haarasin, ning närisin küüsi. Ent augustis leidsin ma endas esimest korda täiesti uue meele ja mõttelaadiga funktsioneerimast siis, kui olin üksi: jooksurajal, mediteerides, küüsi lakkides... mingisugune viimase aja negatiivsus vist lõi lõpuks ometi mõistuse selgeks ja ma teadsin, et see on nüüd see hetk, kus ma lasen kõigest lahti: kõigest, mis minevikus oli ja mis mind defineerida üritas; kõikidest tülidest, enesehinnangu kokkuvarisemistest, paanitsemistest, kaotustest, loobumistest, nutmistest. Ja esimest korda kuulasin ma kohe päriselt, mida mu meelel ja kehal öelda on ja mida tal vaja oleks. Ma käisin esmakordselt hoopis teise mentaliteediga jooksmas, võtsin mitu korda nädalas rahulikult iseendale aega ning hoolitsesin küünte või juuste eest, hakkasin uuesti päevikut pidama.

Avastasin endas uusi oskusi ja huvisid: nokitsesin uue firma koduka kallal ning proovisin raamatupidamist, ajakirjaniku ametit.

Ja nüüd olengi ma sellises faasis, kus ma ei kiirusta kuskile. Võtan aega, et end rahulikult kokku lappida, mingi kiirplaasterdamine siin ei aita. Tööle ka ei kiirusta. Olen töötuna kirjas ning kandideerin vaikselt küll, kui miskit silma jääb, aga mul on õnneks nii tore konsultant, kes ütles mulle otse, et ma võtaks aega iseendale ja puhkaks ning hoiaks ka tööpakkumistel silma peal ja ei tormaks. How awesome is that, no pressure :D.

Millega ma siis tegelenud olen? Noh, kõigepealt olen ma võtnud suurema luubi alla oma mentaalse ja füüsilise tervise. Olen lõpuks ometi õppinud oma keha kuulama. Loomulikult on päevi, kus ma endale vastu vaidlen ja ütlen ikka endale, et hea paks oled, aga need hetked on jäänud päris harvaks. Ma oskan lõpuks ometi joosta täpselt nii, nagu ma tahan ja suudan ja vajan. Ma käin jalutamas mitte selleks, et oma 10 000 sammu kellal täis saada, vaid just selleks, et värvilisi lehti imetleda. Ma ei torma hommikul esimese asjana jooksuriideid haarama, kuna tuli takus ja töö peksab selga, vaid võtan aega ja lebotan vähemalt 15 minutikestki. Mu unemuster on juba 2 kuud ideaalne, mul ei ole enam epileptilisi hommikuhooge, mu juuksed läigivad ning küüned on terved. Ma märkan ümbrust ja loodust, näiteks käisime üks nädalavahetus karavaniga taaskord Peipsis ja mõtlesime, et teeks metsa all ühe jalutuskäigu. Tagasi tulime hoopis suure kotitäie seentega, sest mu vegan-radar hakkas tööle ning järsku oli terve metsaalune kollaseid maiuspalasid täis.

Hakkasin uuesti päevikut pidama ja tellisin omale sellise roosa iluduse. Panin uuesti kirja enda elu olulisimadid, joonistan ja kirjutan üles kõik, mis vähegi tahan ja vaja on.

Proovisin üle aasta taaskord lohesurfi. Muidugi oli see hale läbikukkumine, aga vähemalt ma võtsin end lõpuks kätte ja hakkasin tegelema juba ammu soiku vajunud unistusega uuest hobist.

Jälgin oma söömist. Ei, mitte selles mõttes, et keelan, käsin ja muretsen. Pigem jälgin suurt pilti: mis toidud, kellaajad, kogused minus mis laadi tundeid tekitavad, millal mu kõht koriseb ning millal saab see täis. Millal mul on meeletu magusaisu ja millal tahaksin midagi hästi värsket. Mulle meeldib jälle süüa teha, kuigi olen kohutavalt roostes. Igatsen küpsetamist ja katsetamist.

Korraga mitut asja ma muidugi ette ei võta. Hetkel on pausile jäänud minu palavalt armastatud BodyBalance, et see on minu järgmine väike eesmärk: lasta lahti hirmust ,,Ma ju enam ei oska!” ja leida uuesti oma kirg BodyBalance’i vastu. Aga mul ei ole kuskile kiire. Teen seda siis, kui tunnen, et nüüd on see hetk :).

Olen väga palju oma perehakatisega ringi rännanud ning need hetked on meid kolme (taaskord) lähedasemaks muutnud. Sellised vähe kriitilisemad ja närvilisemad hetked on nüüdseks harmoonilisteks, seiklusroheks, naerusuiseks muutunud.

Ning viimane asi: olen vist vaikselt liikumas päris oma kodu suunas... seda ära ei tahaks ma veel sõnuda, ent võimalik, et õige pea on see rändav kolmik natukeseks ajaks oma juuri maha ajamas ning veidike aega linna- ja korteri elu uudistamas. Aga sellest täpsemalt juba uues postituses.

0 notes

pistiknet · 3 years

Text

Homme algab kevad, Pistikus uued e-kaardid

Homme, 20. märtsil 2021 kell 11:37 algab ametlikult kevad, aastaaeg mis toob kaasa looduse uuestisünni, palju rohelust, päikest ja värvilist lillemerd. Continue reading

View On WordPress

0 notes

vesiroosmoos · 4 years

Text

Kaunis, helklev ja õrn esimene valgusekiir tungib läbi õhkõrnade pitskardinate. Silmalaod tunnevad. Tunnevad läbi õllekõrre varitsevat päikesenuppu mis kohe-kohe kerkib silmapiirile. Tunnevad seda kerget soojust ja niisket õhku mis on tekitanud murule kilgendavad kastepiisad. Tunnevad linnukeste kilkavaid hääli ja puulehtede hellust täis sahisemist. Tunnevad sinu keha soojust, mis kiirgab natuke higiselt läbi paksu valge teki. Kui silmad lahti teen, panen kohe kinni tagasi. Nii ere on väljas, nagu oleks suur pilv kukkunud maa peale. Keeran külge ja libistan su juuksed vaikselt kõrva taha ja sosistan, et sa edasi magaksid, kell on alles pool viis hommikul. Muigad tasa ja kortsukesed su huultenurgas liiguvad. Mu käsi oli terve öö teki alt väljas ja on nüüd jahe. Kui mu käe kaissu võtad tunnen nagu terve maailm oleks minu oma. Nagu sina oleksid minu oma. Hommikused pannkoogid vaarikamoosiga. Moos on su lemmik. Koorin apelsini ja mu küünealused muutuvad tundlikuks. Ma ei pane pahaks. Puuviljasuhkur täidab keha õnne ja energiaga. Asetan käed ükshaaval aknalauale ja mõtlen milline ilu. Milline ilu on väljas ja meie sees. Nii see peabki olema, nii ma peakski ennast tundma. Võrkkiiges sina, seljaga. Käes tassike teed, suhkruga. Vaatamas seda sama ilu, mida minagi. Kevad on peaaegu käes, mu lemmik aastaaeg, kevadel ärkab kõik ülesse, läheb roheliseks, mu lemmikvärvi. Armastusel on ka omad värvid, roheline on üks neist. Olen selles täiesti kindel.

#eesti keel

0 notes

seiklused · 7 years

Text

Kiidjärve- Taevaskoja- Kiidjärve matkarada

Heihoo seiklejad!

Tänased lood pärinevad 28. jaanuarist, kui olime Taavi vanematel Võrus külas ja otsustasime kasutada ära Lõuna-Eesti võlusid, seades sammud Kiidjärve- Taevaskoja-Kiidjärve matkrajale. Rada kulgeb mööda üht Ahja jõe kallast, jõudes sillani ning mööda teist kallast tagasi.

Link:

https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/kiidjarve-kooraste-puhkeala/kiidjarve-taevaskoja-kiidjarve-matkarada

Eelmises postituses rääkisime sellest, kuidas RMK kilomeetrid on pikemad kui tavakilomeetrid. Seekordki saime tõestust- 11 kilomeetrit kujunes hoopis 15- neks kilomeetriks.

Aga kus alles olid 15 kilomeetrit!

Rada sai alguse, nagu ikka, parklast. Seal leidus, nagu ikka, suur legend rajast. Nagu kaks eeslit heinakuhjade vahel, mõtlesime me mõnda aega kummalt poolt jõge rajaga algust teha. Alustage sellest otsast kuhu esimesena satute, ehk siis esimene algus on kohe parkla juurest üle tee, teine natuke mööda autoteed edasi kõndides.

Me valisime parklale lähima. Rada algas jõe kõrvalt suundudes metsa, pannes matkajad proovile esimese kerge tõusuga. Sealt kulgesime edasi mööda üsna tasast teed metsa ja jõe piirimail, mis pakkus vilksatusi liivakivipaljanditest. Olen aru saanud, et liivakivipaljandid on millegipärast palju kutsuvamad minusugusele põhjaeestlasele. Lõunaeestlasele tundub liivakivipaljandist vaimustuses põhjaeestlane ilmselt nagu linnalaps, kes satub vaimustusse karjamaal söövatest lehmadest.

Peale mõningast kulgemist keeras rada metsa poole sisse. Seal oli kindlasti rohkem tunda inimese kohalolu kui mõnel muul rajal, sest hiljuti oli tehtud metsaraiet ning matkarada ristus mitme metsaveoteega (koht, kus tuleb jälgida raja kulgemist, et mitte kogemata mööda metsaveoteed edasi minna). Samas pakkus selline kant ka üllatusi- leidsime loomavaatlustorni ning sellest samast tornist veidi eemal loomade söötmiskoha, kus olid puu küljes ka kaamerad. Ehk siis eesti rahva saladus paljastatud- RMK loomavaatluskaamera asub Taevaskojas! Olgem ausad, meil oli kerge soov saada oma 5 minutit kuulsust ja korra kaamera ette astuda aga meile tuli kahjuks meelde, et me vist ei ole põdrad. Siinkohal tervitused mu Soomes elavale ristiemale, kaamerad ootavad!

Metsast pööras rada üsna pea tagasi jõe kaldale ning siis hakkas suurem ronimine pihta. Tõuse ja langusi oli tõesti palju, ehk siis kui te ei plaani väga füüsilist pingutust nõudvat retke, ei ole see rada parim valik. Või siis oleme me lihtsalt erakordselt halvas vormis ja tegelikult on see rada superlihtne.

Lisaks järskudele tõusudele oli tihti probleemiks ka jäätunud rada, ehk siis raja lõpu poole andsin mina alla ja hakkasin end tagumiku peal alla libistama. Naljakas vaatepilt. Sellistel hetkedel väärtustad metsas olemise isolatsiooni- vähem tunnistajad su veidrustele.

Raja keskpunktiks sai Saesaare pais ja jõelaev Lonny sadam. Arvestades seda, kui palju oli selles punktis inimesi, kelle juustes ei rippunud oksakesi, kelle ninad ei olnud külmast punased, kes ei ahminud hapnikku ning kelle jalad iga teise sammuga viltu ei astunud, jäi mulje, et sinna saab ka lühemat teed pidi.

Seal sai kuulda veemühinat ning näha väikest hüdroelektrijaama. Lisaks oli platsi keskel nii umbes miljon viita, kus meil tekkis kerge segadus kuhu poole liikuma peaks (uued lugejad- me ei orienteeru eriti hästi). Tegelikkuses ei näidanud ükski silt meile tuttavat sihtkohta. Loogika aga ütles, et tuleb minna üle silla teisele poole jõge ja mööda kallast tagasi suunduda. Selles suunas me ka raja leidsime.

Tublimad matkajad saavad selles punktis minna edasi Suure Taevaskoja poole, tehes veel pikema ringi. Meie seda ei teinud, sest avastasime võimaluse alles nüüd, seda postitust kirjutades (kaardi lugemisoskused on meil nullilähedased).

Sinna jõudes avastasime, et olime kõndinud juba enam-vähem 7 kilomeetrit. Ehk siis ideepoolest oleks pidanud teine jõekallas olema vaid 4 kilomeetrit pikk. Lootus neljale kilomeetrile kadus, kui kohtasime silti, mis ütles, et meie lõpp-punktini on jäänud 8 kilomeetrit. Oleks Taavi mu näost tol hetkel pilti teinud, saaks sõnaraamat pildidefinitsiooni sõnale frustratsioon.

Optimismi aitas mingil määral säilitada fakt, et tagasiteel liikusime mööda teist jõekallast, mis oli tunduvalt kõrgemal. See tähendas, et üha tihedamini sai puude vahelt piiludes näha vaatepilti, mis hõlmas endas udusse mattunud kõrgeid põlismetsa puid, jäätunud jõge ja liivakivipaljandeid. Kindlasti üks vaatemängulisemaid radu kus käinud oleme.

Samas kaasnes vaadetega ka palju tõuse ja langusi ning väsimus kippus neid veelgi raskemaks muutma, vead olid kerged tekkima. Ehk siis esimest korda tundsin RMK rajal, et pean tõsiselt ettevaatlik olema ja liigutused läbi mõtlema, sest tihti oli mägi järsk ja jääs, ning tee peale olid langenud puud, mille teravad oksad olid ilmselt suurimaks ohuks kui libisemisema peaks. Hea meeldetuletus, et iga matk ei saa olla jalutuskäik pargis ega peakski olema.

Väljusime metsast täpselt viimasel hetkel enne hämariku saabumist. Tunne oli mõnus, lihased väsinud ning põsed õhetamas. Kindlasti rada, mis väärib külastamist!

Top tips:

Arvesta 15-16 kilomeetriga.

Varu vett, õiged saapad ja päevavalgust.

Vali aastaaeg, kus on vähem jääd.

Ole hoolikas ning ära kiirusta.

Piilu aeg-ajalt raja kõrval olevad vaateid, kuid arvesta sellega, et seisad liivakivil ning varisemisoht on suur.

Pildid leiate alt poolt!

#visitestonia #rmk #loodus #matkamine #Estonia #eesti

1 note · View note

kidin · 7 years

Photo

Nii palju, kui ma oma lugu mäletan, siis… ma olen alati olnud ümbritsetud loodusega. Mängud said mängitud õues. Aias, heinamaal, õunapuude all, mere ääres, kaevu kõrval vana tamme all, kraavis, männimetsas, jōe ääres, mudas ja vees. Meenuvad pildid lapsepōlvest, kus koos emaga randuvate vahuste lainete eest ära jooksime ja kuidas vennaga lumetormis hangedesse tunneleid kaevasime. Vanaema lemmiklooks minust oli alati see, kuidas ma olevat väiksena süües ainiti aknast välja vaadanud ja imetlenud tuule käes õõtsuvaid puid. Minu jaoks on olnud looduses viibimine kōige loomulikum asi üldse. Sain sellest vist siis aru, kui elu mind Helsingisse tōi ja ma betooni maitse suhu sain. Naabrid, lift, prügiauto, kaubaauto, kuumust ōhkav asfald, baarist koju minevad jollerjolleri-hii-hii. Päästke mind siit… Abiks ei olnud rōdu ega ka seitsmendalt korruselt avanev vaade. Kolimine. Oma aed! Ma mäletan seda kergendustunnet ja vabadust! See rōōm, kui päike paistab täpselt hommikukohvi ajaks terassile. Ōues kuivatatud pesu lōhn. Vaarikapōōsas, mis väljanägemiselt polnud paljulubav, aga saaki andis korjata. Mets. Imelised rattasõiduteed ja jooksurajad. Siiski siiski, vaja oli sõpra, kes koos minuga teed mõõdaks ja asja sajaga naudiks. Ei läinud kaua kui mul oli Elli ja piiiiikad jalutuskäigud. Need on siiani. Igapäevased ja vähemalt tunnised. Ja ega enam teisiti ette ei kujuta. Vahel pimeduses ja plögas ringi toimetades tahaks küll esivanematelt küsida, et mis kuradi pärast just siia juured aeti? Miks mitte Aruba vōi Kuuba vōi üks kōik mis SOE maa? Aga siis meenub meie kliimavöötme kōige kōige suurem vōlu- neli aastaaega. Mumst ikka täielik vedamine. Vaadake, ma ei oska näiteks öelda, et mis minu lemmik aastaaeg on. Talv? Jaaa! Lumi. Krudisev. Puuder. Sula. Tuisk. Sobib! Kevad? Jaaa! Linnud. Ōied. Ōhk. Valgus. Sobib! Suvi? Jaaa! Mul tōusevad ihukarvad nagu üks mees püsti, kui mōtlen maagilisele jaaniööle ja sumedatele augustikuu ōhtutele. Sügis? Jaaa! Värvid. Saak. Lehed. Sobib! Ma ei vahetaks mitte ühtegi murul peetud pikniku, äikesega ujumas käidud ööd, kesksuve soojas vihmas seismist, tuisu sees lumeingli meisterdamist, jalgupidi ojas sulistamist, allikaveega näo pesemist, lōkkeōhtut mere ääres, telkimist Lōuna-Eesti metsas, jalutuskäiku kirsiōites tänaval MITTE MILLEGI vastu. Ausōna.

#gif

1 note · View note

gertublogi · 6 years

Text

Vanaonu 65/9.06.2018

Laupäev oli väga huvitav päev. Nimelt ärkasin ma üles alles kl 12:30, kuigi plaanis oli 11st juba trenni minna. Muidugi Gertu võttis reede õhtul vastu ootamatud plaanid ning ühest tunnist väljasolekust muutus järsku peaaegu 5..

Ärkasin üles, padjakas ees, üldse ei saanud aru mis aeg, aasta ja aastaaeg on. Viskasin kiiresti koti kokku, et õhtupoole soojemad riided saaks selga panna. Muidu olin heledas lillemustrise kleidiga Mohitost. Sõitsin taksoga ema juurde ja imelikul kombel oli kl 13.30 taksode tariif poole kallim, kui muidu, sest olevat tipptund(?!). Laupäeval..

Jõudsin ema juurde, tegin talle meigi ning seda ka endale ja olimegi üsna valmis minema. Pidime kohal olema täpselt kl 16.00.

Juubel toimus Uuemõisa villas ning programm oli päris lahe. Mind oli pandud nn videograafiks ehk siis käisin vahepeal ringi ning filmisin paar klippi. Õnneks ma ei olnud ainus inimene selle töö peal. Kokkuvõttes monteerin mina ikka terve video ära ning saadan onu Vellole. Panen selle siis ka siia üles, mälestuseks või midagi sellist.

Väga tore oli taaskord oma sugulastega koos olla. Seda juhtub viimasel ajal õnneks juba tihedamini ning näeb ära ka need, keda pole ammu näinud.

Kuna meie ei võtnud Haapsallu mingit hotelli, hakkasime hilisõhtul Tallinna poole tagasi sõitma.

Nüüd jääb üle vaid video monteerida ning üles laadida. Be there or be square, kui video tuleb, hahaha :D

#juubel #vanaonu #65 #perekond #pidu #sünnipäev #haapsalu #uuemõisa villa #suvi

0 notes

eluluulu · 7 years

Text

5.9.2017

ma olen seda tänavat pildi lauldes läinud

see sillutis on punane lõng, mis tõmbab meie kõigi rajad siia kokku

täna kõnnib mu süda seda lõnga pidi

balansseerides, kaalutledes, ootusärevuses

edasi ja tagasi

ilmud õhtu jahedast pimedusest ja ulatad mulle oma sooja käe

ja me sulgeme silmad ja kuulame maailma

kuni alles jääb vaid heli

ja sõna

kinnitus meie olemasolu mitte-erilisusest

ühtaegu hirmutav ja kaunis

6.9.2017

ere halastamatu hommikuvalgus

mis liugleb sisse mustade kardinate tagant

ja maandub meie mõlema suletud laugeile

akende taga on linn ammu virgunud

on veider ja ilus ja natuke kohmakas olla

üle pika aja

ärgata kahekesi

juues päeva esimest kohvi

jagada lugusid unes rännatud teekondadest

uksest koos välja astuda

esimesed pehmed septembripäevad

päike tervitab meid

tähti ei saja enam ja

suve poleks nagu kunagi olnud

langevate lehtede hääl

kõrvulukustav

7.9.2017

ise tunneb end nagu

maikuus hoolikalt mulda külvatud seemned

armastusega juuni alguses kastetud

ja siis unustusehõlma vajunud septembris

piiluvad põlvekõrguse heina vahelt välja

tibatillukesed peedid

kadunud poeedid

ülekasvanud rukola

metsik ja puitunud

kolletuvad unenäod maltsamere sees

mul on tunne nagu poleks enda sisse vaadanud

maikuust saadik

nüüd avastada ehmatusega endast

mingi uus kohalolu

umbrohi

harjumustesse siginenud puitumus

ülekasvanud ja kontrollimatu maneer

põlvili külma ja märja heina sees

otsin metsikuse vahelt suve unustatud vilju

jõelt tõuseb udu

külmad sõrmed ja

lootus, et edaspidi kukub paremini välja

tahan elu

kus ei unune külvatud taimed ega unistused

ega ma ise

8.9.2017

ärkan kõrbeunenägudest

kodudest koopas

otsimistest

magasin liiga magusalt

liiga kaua

keegi on mu voodi kõrvale asetanud

klaasi vett

ja mündibuketi

kas tead, kuidas lõhnab hallis hommikus

kimp šokolaadimünti

mille aroomi ei saanudki eile kellelegi kinkida

veel eile öösel

sai kiigatud jumalike jookide põhjadesse

unustatud trepimademel tantsides

maske näole tõmmata

muutuda kellekski teiseks

kellekski

perfektseks

tantsiskleda noaserval

pillata pokaale kildudeks

uinuda tondilugude saatel karusnahkadel

udune ulm

täidetud punaste piimjate meloodiatega

ja veinikarva valgusega, mis venib sulamee kombel

meie avatud akendest välja pimedasse septembriöösse

***

kui öö on oma mustad tiivad üle linna heitnud

pagen ma oma hubasesse tuppa

ja mõtlen sinust

sellest, miks sa järsku nii huvitav

ja kättesaamatu tundud

***

roosa enne ööd

kiigul istudes

üksinda kogukonnaaias

upun leitud luuleraamatusse

draakoni lend

loojuv päike laotab oma kuldse valguse üle linna

nüüd ma tean, mis on

õhtute kollane tolm

9.9.2017

kõik sõbrad on pudenenud mööda ilma laiali

kirsiõied kevadtuules

kaselehed sügismarus

aga mina olen ikka veel siin

armunud tartusse

hallid hommikud

sissepoole kasvav kõiksus

põhjatu emajõgi

sumepärased salatänavad

mustmiljon inimpesa

meenub unenägu kus

kõndisin pikalt läbi põhjala püha metsa

jalad väsinud

avasin ugri targa ukse

tõmmu, lühike, käbe vana naine

võttis mind soojalt vastu

hoiatas, et ma ei saa sinna jääda

venitasin äraminekuga

nõid vaatas mulle hingepõhja ja ütles ainult:

kui minema hakkad, ära viivita

11.9.2017

linn, mis ühel hetkel on õnne ja rõõmu allikas

on teisel hetkel õhuke ja räbaldunud

mu sammud köidavad linna risti-rästi kokku

minu astutud rajast põimunud kangasse

rebenevad augud

räbalduv september

haigutavad kuristikud armsate puust majade vahel

millest voolab välja krigisevaid hääli

ja üksildust

need on hetked, kui Tartust tuleb põgeneda

muidu hävitab ta meid kõiki

viimane Tallinna poole minev rong on tühi

mul on kotis ainult pintslid ja värvid

kavatsen pealinnas maalida uue reaalsuse

ja kolme päeva pärast sealt naasta

nagu oleksin ära olnud kolmsada aastat

***

istun peeglitest toas põrandal ja võtan riideid seljast ära.

mul on vaja end iga nurga alt vaadata

et endale kinnitada

mul ei ole midagi viga

olen piisavalt ilus

oma alastuses rahulikult iseendale silma vaadates

leida üles oma telg ja tegelik olemus

mis nii kergesti kõikuma lööb

sõnadest, mida sa ei öelnud

ja kohalolust, mida sa mulle neil kaosepäevil

ei kinkinud

***

tunnen, kuidas mu müütilised metsad ja mered

jäävad üha kaugemale

ürglaas, kus luuletustes seigelnud olen

ei ilmuta end mulle enam

ja mu unenägudes haigutavad betoon ja klaas ja põgenemised

on saabumas aastaaeg, kus koos lindudega

lendab ära osa minu hingest

ehk seekord saan tal kannast kinni hakata

ja tema tiivul lõunasse sõita

rüübata mustast karikast

lagunenud unenägusid

püüda pehkinud pihkudega

äralibisevat lumma

pianistiga möirgavas öös

meenutab uneleval urinal seda, kuidas

igalühel meist on üks parim hetk elus

kus looming voogab sujuvalt

ühendused taevaga on lahti ja

kaunid kunstid ilmutavad end vaevatult

ja kuidas see kõik võib järsku lõppeda

kosmiline kraan keeratakse kinni

sädelus hääbub

ainult hall jääb alles

aga mina mõtlen:

Jodorowsky.

Duane Michals.

Arvo Pärt.

Terry Pratchett.

Viimase hetkeni elus ja olemas.

15.9.2017

meie rahva keel laseb mul ulatuda enda südamest

teise südamesse

küünitada üle lummusekuristiku sinuni pihud

äsja nopitud põllulilledega

leian äratundmist

ka võõras autos võõraste inimestega

oleme äsja kohtunud õed

muusika on keel

mille dialooge peame ilma sõnadeta

teineteist tunnistades

nii rääkis hommikul melodist

õhtupoolikul vean pastakast sõnu välja

ükski ilmutus ei tule täna

loodetud kulda jäängi ootama

leinan äratundmist

kiirustan mediteerima

täna mängin võimatutel väljamõeldud maadel

ja panen aja seisma

munk istub mäetipul

ümberringi mõtete parv, kraaksuvad varesed

pekslevate tiibadega

munk tõstab käe.

mõtted vajuvad mäekülge mööda

mustade sulgedena

laiali

17.9.2017

päevad mõnu heledais keerutustes

roosa udu malbuses

verandadel sõbrad ja šokolaadikoogid

pikad embused

kotkasuled juustes ja pühade puude hõng

pihlakapuna taevasina

aga õhtul puhkevad kõhukoopas õide

valgust neelavad mustad kroonlehed

eesootava teadmatu pimeduse tundmus

eelaimdused eelarvamused

hinge hallituse tume tekk

ei tea kas sai söödud liialt nõiapuu marju

või korjatud kuuseriisikate sekka mõni veider metsavaim

kas öösel tähesära lummas tõesti ei näinud

kuidas pimedus sauna tagant külge hakkas

18.9.2017

läksid täna vara ja mulle ei öelnud

võib-olla valvasid hetke mu und

ega tahtnud äratada

võib-olla sind ei olnudki täna öösel siin

21.9.2017

pööripäev

täna seisame naishingedega keset viljakat aeda

meie määrdunud käed maalivad musta maja seintele

vanu väesümboleid

iidsemad kui arvatagi julgeme

nõiamärgid ja loitsud

mis hoiavad kurja eemal

ja lasevad hea sisse

verevad kaheksakannad nõgistel seintel

muldvärv ja

sügisesse hääbuva aia

kaitsev mandala

meie ümber

pööripäev

23.9.2017

pööripäev pöörab seekord korralikult

sukelduja kuristikus

lennurežiim

hämaras toas

keerlevad nõiad me ümber

ja manavad trummidest ürghelisid

me ei ava silmi

vaid vaatame sügavale iseendasse

mu suletud laugude taga kohiseb laas

avaneb allikas

alustan oma rada

kõndides paljajalu liivakiviüsast välja voogavas

jääkülmas algvees

trummi kõmin saadab mu igat sammu

vaimumetsas leidub

smaragdsammalt, millesse viskuda

see neelab kõik helid

lõõtsutades, kiljudes, korisedes

elan läbi ühe surma

ühe sünni

ühe sünnitamise

ning siis veel ühe surma

rooman päikse eest varjule

suure puu õõnsusse

ja uinun selle kaitsvas koopas

igaveseks

kui mina olen läinud

teevad pääsukesed mu hüljatud silmakoobastesse oma pesa

mul pole neid vanu konte enam vaja

ma ulun ja kuskilt ulutakse vastu

ma naeran ja kuskilt naerdakse vastu

ma naeratan ja pole tähtis, kas keegi veel naeratab

kuskil kõhu sügavuses

vaagnaluu kohal

puhkeb helepunane päike

hirvenahast trummi

tegi mu hinge õde

selle kõueraksakad raputavad segi taeva ja maa

ei taha ärgata

ei taha tagasi tulla

aga keegi ei jää

jäätunud maale

maha

ürghelide valitsejad

toovad meid kõiki tagasi

24.09.2017

pühapäeva hommik

ärkan ilma ootuse

ja lootuseta

tahan suruda näo rohelisse samblasse

ja puhata, selg vastu tüve

lasen end kanda

sõber linnutiivul

teine sõber trummitiivul

kolmas sõber seitsmepenikoormasaabastel

surm kannul

teleporteerume iidsesse väepaika

tammetsõõr

otsin suletud silmadega rada

ümber vanadest puudest ringi

sööme mullu murdunud pihlakahiiu pealt marju

päevitanud käsi puukoort silitamas

küsin suurte tammede käest

kas teie ei karda?

kas te ei karda masinaid, hirmsaid inimesi ja teadmatust?

kas teie ei karda, sest mõned teist on juba langenud

ja nende murdunud tüved on siinsamas teie juurte peal?

saan sama vastuse nagu ikka

vaikselt

kõrguvad tammed mu pea kohal

võimsad

rohelised oksad sinasse sirutumas

iidvanad

tüved iga suvega paksemaks paisumas

juured

sügaval maapõues

embusena üksteise ümber põimunud

“vaata meid

miks peaksime me kartma

seni, kuni oleme olemas

oleme me olemas

ja kui meid enam ei ole

ka siis pole hirmu.

alati on keegi, kes on sinust suurem

ja keegi, kes on sinust väiksem, kes ehk kardab sind

võta nad mõlemad

sõpradena vastu”

matan oma murekivi maha ja

annan andeks

sulle andeks, sulle ja sulle ka, ja sulle

ja siis järsku

poolkogemata

saan hoopis ise andeks

26.09.2017

ma ei tea, kas ma usun teid mu kallid

kui räägite kanaldatud informatsioonist

gurudest ja

võõralt maalt toodud kivide tervendavast väest

usun, et see toob teie silma sära

mis omakorda teeb mind rõõmsaks

teie rõõm

mitte võõrad rituaalid

ja soovmõtlemine

ehk see, mida teie

seal kogete

tuleb minuni

tartu-taguse

metsa rohelises katedraalis

kui paljad varbad jänesekapsas

selg toetab sammaldunud kuusejuurt

juure kaar sobitub perfektselt selja kumerusega

kui kukal vastu üraskitest puretud tüve

mida toksib üleval rähn

tunnen, nagu keegi sahistaks tüve sees

nagu keegi sahistaks tüve seest mulle kuklasse ja seljaajju

sõnumeid

maa, mida tunnen ja mille vägi

voogab läbi minu

maailma

ilu

ülev

elav

27.9.2017

mõnel päeval saan

mitte alluda maailma kiirustamisele

ruttavate hingede kihinale kahinale

lebada keset päeva alasti voodis

kellegi kaunid käed mu ümber

püüda pilguga päiksejänkusid

üürikorteri kulunud seintel

vaadata aknast

kuidas päikese kuldne ketas

veereb aeglaselt üle supilinna katuste

puistades oma kollast

õuekase lehtedesse

31.9.2017

pärast päevatööd

kui suleme sõnad

süttib teiselpool põldu märgutuli

hiiglasuur lõke

mille tulesõõri imbub pimedusest

ujedaid olejaid

tõmbame ületeadvusele täheteki peale

me sööme, naerame ja vaatame leeke

mõned meist laulavad

ja kui laul on jäänud vakka

lööb mu sõber trummi ja

naabri-andrese karusest südamest

kostab ürgset siberi joigu

millele liituvad meie õhkõrnad hääled

sellel hetkel

lahustub mu viimasel ajal kuhjunud skeptitsism

viha naeratustega läbi viidava ajupesu

ja paaniliselt positiivse suhestumise vastu

jääb ainult joig

leelotavad hääled

sahisevad üle kõrrepõllu

luues silla esivanemateni

mitte ükski võõramaa kaevandusest pärit kristall

või youtube guru kanaldatud maaväline olend

vaid naabri-andrese joig

praegu siinsamas selle lõkke ääres

kuulake

see on maa enda hääl

1.10.2017

olemasolemise võimalikkused

palee kõrgete lagedega või hoopiski

sõprade kätega ehitatud

ümmargune savionn

ümmarguste akendega

naeratavale maastikule

varahommik lahkuva suve õuemurul

kõrvitsad ja

uudishimulik mära

kes hirnub esimese ärkaja

hommikuvõimlemist

***

peas settib üha tugevamalt teadmine

et linnas on võimatu

ja elutu

olla

tahan

kivi

haaval

lappida kokku

haavad

kivi

haaval

ehitada omale

KODU.

***

ei jaksa olla

kogu aeg kõige parem

kas nendel hetkedel ma siis ei vääri teid?

ei suuda olla

kogu aeg värske.

ei ole alati

kõigega nõus.

kas me siis ei ühti üldse?

ei saa

kogu aeg naeratada

kuigi teie naerusuude nimel ma elan.

2.10.2017

linn tõmbub krimpsu

ja läheb mu ümber hallitama

näotu hommik

ilmetu päev

silmnägu tunnistamas

kodulinn jookseb

lugudest tühjaks

süda on kaitsetu

kosmosekülma ees

7.10.2017

une

vaegus

rõõmuta

öö

täis

jumalik kuu

valgus

läks kaduma

lambad armutu täiskuu all

suitsetaja iidsel kivimüüril

kividest hambad irvitavad

uneleva kruusatee käänudel

kolm tarka ja

üks rumaluke

servadest jäätuvas sügisemaailmas

keegi

toeta

kui

vajud

tasa

keegi

tule

kui

hüüa

enese

haletsus

kõik hirmud ja eksimused

meel avali

sellele, mida uksest sisse kutsume

10.10.2017

päevad venivad mööda

meeldiva üksinduse

meditatiivses kaisus

vihma viha möllab

teispool aknaruutu

tolstoi tänav

muutub kollaseks

õhtuti

kottpimedas

tulevad naabrid koju

ja kolistavad seina taga

müdistavad meie uksest sisse

müravad toidu valmis

kütavad mul ahju ära ja

ajavad naerma

aitäh

et oleme

11.10.2017

hoovus kannab

unistused täituvad

aitüma

***

kahe päiksetõusu vahel

ajan sõrmed

südame pragudesse

kolmkorda

astun deemoni uksest sisse

vanad nõidused tuleb käsile võtta

kui pole halbu loitse

ei tule ka häid

lapselik plikalik energia ja teadmised

kahe maailma vahel jalgu kõlgutav näitsik

vette vajunud

kus on

metsik hõimkond

uttu haihtunud

nõid rahustas

see kõik tuleb spiraalina tagasi

see tunne tuleb taas kord

su hõim tõuseb veelkord

võimsamana

täiuslikumana

vägevamana

***

võtan kätte

dekadendi luulekogu

kobamisi

liigun pimedas paigas ringi

ja leian sealt suletud raamatu

oodates tuld, tõrva ja needmist

olen valmis selle maha pillama

et silmad kõrvetada ei saaks

et ta kummitused

läbi silmade minu ssssisse ei tuleks

avan kaaned

ja näe

lehtede vahelt kiiskab säravat valgust -

pilguheit

habras kristallsüda

kastepiiskadest pärg ämblikuvõrgul

õrna maru puudutus

me muutume

me kasvame

mõtisklen:

siis ei tahtnud

aga nüüd tahan

***

tillukeses pesas

paljajalu ringiratast joosta

kuhjata mõtteid

ühest toanurgast teise

õhus on elektrit

õhus on täna plaane, potensiaale, koordinaate

lennupileteid, initsiatsioone

lahendamata labürinte

taas üles leitud loitse

sinu luulet lugedes oli mul tunne,

nagu oleksin piilunud seinapraost midagi imekaunist

mida poleks tohtinud mitte kunagi näha

nüüd olen nakatunud su unetusega

igatsen neid, kes ammu ära läksid

ja neid, kes veel pole tulnud

päev, mis algas verepiisaga

on püha

***

12.10.2017

kadunud

on armastus

mis tuleb peale raskelt ja kleepuvalt

toob vihma ja kõleda tuule ja lõputu tahtmise

saada, võtta, omada

minuga on jäänud armastus

mis on kerge ja karge

nagu hane udusulg

tabamatu ja kaunis justkui

sädelus järveveel

koju kaasa ei saa võtta

ei ihkagi

sädelust veeklaasi

lihtsalt hea meel

et ikka veel olemas oled

14.10.2017

tunne

on alati vastastikune

lihtsas embuses

öö ei lase uinuda

keha on karm ja valju

tahab

et end ümber pööraksin ja sind suudleksin

ma tean, et ka sina ei ole suikvel

vaid kinnisilmi ärkvel

see puhtus

on nii veetlev

seekord ütleme oma kiskjainstinktile

poeme lihtsalt üksteisele kaissu

kümme tekki ümberringi

külma eest peidus

orkaani seljas sõidab

saharast tulnud tolm

taevas pimeneb

keset päeva

naerame

sest meil on hea

16.10.2017

eestlased on

terve riigitäis rahvast

kellel on probleeme

vestluse alustamisel võõraga

liiga palju

alustamata vestlusi

liiga palju rongisõite

vältides pilku, mida tahaks

püüda

hei sina, no tere

kuhu sõidad?

18.10.2017

õndsad liblikad

kõhuõõnes

su käed mu rinnakorvil

luban neil õõnestada

su peopesade alla

libliklinna jagu labürinte

hõljuda

kaks sentimeetrit maapinna kohal

pitskergeid argitoimetusi

ah kui magus

ah kui julge

üks siidpehme mälestus

jagatud unetusest’

***

metsaonnis voodil lebades

saadan oma vaimu

kaarnana heljuma tuledes linna kohale

mustsulgsena

otsin sinu hundikasukat

suurlinna kalliskividena miilavate tänavate vahelt

kus möirgab öö

aga vaimukiirtee on pisut roostes

väravad kääksuvad ja rattad krigisevad

eks homme võtan südame rindu

hoopis kirjutan sulle

küsin su telefoninumbrit

ja seda,

mis teed

19.10.2017

midagi juhtus. ma kaotasin oma ebakindluse ära. sain asemele ainult sära ja enesekindluse. ma olen seda nii kaua oodanud. ma olen sellest nii ammu tahtnud osa saada. elu on minu oma, ja nüüd ma tohin sellega isegi mängida ja nalja teha. kui huvitav!

hommikud on nüüd minu omad. ja mu keha on minu oma. mu tantsivad jalad on minu, ja maapind, millel ma tantsin, on minu. ja hommikud on maailma omad, ja mina olen maailma oma, mu keha on maailma oma. Mu tantsivad jalad kuuluvad maailmale, ning maapind, millel mu paljad jalatallad tantsivad, kuulub maailmale.

ja see kõik algas siitsamast

***

selleks ajaks, kui sina ärkad

olen ma juba kaevuvees sulistanud

ja juuksed lasknud kuivatada

teraval kuldsel oktoobripäiksel

mida näevad ainult need,

kes ärkavad vara

ja ei pea paljuks

enne päevatööd majatrepil

teineteisele luuletusi lugeda

19.10.2017

kuulan ärasõitnute laulu

pikali pehmetel patjadel

lasen sellel laulul keha sees ringi siuelda

sõnatud meloodiad

ajavad mu keha nii kuumaks

et ase hakkab suitsema

ning padi lahvatab põlema

ammu ammu pole lausunud

seda loitsu

kutsumise loitsu

möödub tunde tuhandeid, või ainult kaksteist

loits töötab jälle trikiga

külgetõmme toimib

kuid vale mees jäi võrku hoopis

pole lugu

täna öösel hüppan läbi kuldse sõrmuse

ja jahin teda libahundina

nii ei jää mu enda nahale

ühtegi plekki

20.10.2017

päevad voolavad mööda

nagu sulašokolaad

täis eredaid värve

kiiskavkollane peadpööritava taevasina taustal

unenägude värv kolm tundi enne koitu

öötaeva värv Luunja kumas

joovastavate jookide värelev värv kumiseval kesköötunnil

tähed

ugri ööde süvenevas pimeduses

tunnen end öisest nahavahetusest

pisut räpasena

kuid sest pole lugu -

täna öösel hiilis esimest korda maa seest välja

härmatis

tõusva päikese valguses on aed täis

haldjablingi

hommikul aiast arooniaid korjates

kohtan ringitantsisklevaid

häid hingi

tahaks pesta

kõige külmema jõeveega

su lõhna

oma kehalt

aga sellest pole lugu

olen õnnelik sellest hoolimata

21.10.2017

olen hoidja ja elluärataja

elulepuhuja

turgutaja

olen näljastel sõpradel kõhutäissöötja

kuulaja ja hingetoetaja

ja hea sõna pakkuja

22.10.2017

lume alt sirutub põuavalgeid käsi

mis püüavad esimesi

külmaliblikad

õrnu talvetiibu

kristall-liblikas

algava talve südamel

***

kaduvikuvärv

rohelise maja kulunud trepilt nähtud

kiiskavkollane

mida söövad peadpööritavad hommikusinad

varsti jääb ainult pehme kulupruun

kaduvikutunne

on sõrmed

mis hoiavad külmas hommikus

veel kuuma kohvitassi

ja läbilugemata luulekogu

kaduvikuheli

on õuel haukuv must sabatäht

kes ei tea, mille peale ta haugub

kaduvikukinnitus

on rännupilet

lennusõber

sügislehtede eluohtlik varingukõmin

25.10.2017

ootamatu külaskäik

valab tassid sooja rõõmu täis

väge täis päev

varesesuled juustes

valjult helkiv meloodia üle linna

kaks malbelt rohetavat pärnalehte

mille isa maast korjas

aknad külmale valla

tolm taeva alla

nii eksootiline see

põhjamaa kargus

***

kui mina olen

ärakuulaja

kätejasüdamesoojendaja

kehajahingetoitja

valusatelihastelihastevaluleevendaja

siis kes hoiab mind

kui tervekssaanud tiivulised on mu baldahhiini alt

läbi avatud akna

lauldes välja lennanud?

hei

kes?

pole viga

ise hoian

soen siledaks sassiaetud suled

kohendan räsitud tiivakonte

ajan selja sirgu

ja hingan

rõõmu

26.10.2017

eriline tunne

on ärgata

ja esimesel hetkel silmade avanedes teada

et lumi on tulnud

sest toas on lumevalgus

täna sukeldun sügavamale

patjade ja suletekkide vahele

et ei peaks paljaste jalgadega puudutama

jäätunud põrandalaudu

et ei peaks talvega tutvust tegema

tahaks hoopis

kaneelisaialõhna peale ärgata

ja igavest kuldkollast sügist

õhtu toob minuni võõra

pimeda lumise metsa

ja tunde, nagu suve

poleks kunagi olnud

alati ainult lumi võrades

igikelts

jääaeg

lõkke ääres istudes tundub talv aga hoopiski

mõnus ja elurõõmus

elutsükli aktsepteerimine

öösel ootavad mind kodus

majahaldja küpsetatud

kaneelisaiad

31.11.2017

sellelt rebaserkarva maalt

põgenen

linnutiivul

novembrivareste tuules

seal mere taga ma sünnin ja saan uueks

tiivuline rahvas

lõunasselendajad

talvepakku

taevapeitu

igilumega peitust mängida

teispool su silmakera

ilmakera

kummastavat kaart

sellele rebasekarva maale

on laskunud vaimude öö

nemad mäletavad

kasukaspunaseid merepõhju

valge sabaotsana helendavaid

veel loomata tähti taevas

meie, elavad

ei tea sellest midagi

ruuge liivakivi uinub meie jaoks

me kiirustavate jalge all

rästikuselja sinusoid

justkui kirjeldaks me vonklevat eluteed

kaunis

aga salvab

põgene, päästa

jookse

rebasekarva maa usjad vormid

tõusevad aja tõusulainega kõrgele

ja voolavad malbelt alla tagasi

maastiku rästikute

horisondil kummuvate küngaste

siluette sõrmega vean

see on

minu elu meloodia

2.11.2017

täna saavad ära pandud noad

ja kuu murtud pooleks

täna süütame akendele küünlad

ja mäletame surnuid

täna lahvatavad suitsuks me hinged

ja lahustuvad üle linna lõõtsuvasse tuulde

osakesed meist rändavad tagasi

sinna

kust nad kunagi tulid

ürgookeani üssa

see laiub kõikjal meie ümber

kogu aeg

***

kuskil siin linnas

elab veel üksildaste romantikute unustatud tõug

nad jätavad treppidele punaseid roose

õnneuimas

kirjutavad teineteise nimesid valesti

õhkavad toomemäel üksinda jalutades

ja vaatavad kuud

0 notes

jekajalutab · 7 years

Text

Torm pärast vaikust: praktika, Kuningapäev ja muud

Lõpuks ometi! Magistritöö sai valmis ja nüüd saab eluga uuesti peale hakata. Pean kahetsusega tõdema, et blogi on vajunud unarusse kahel põhjusel. Esiteks, kui pikalt saab kirjutada oma toas või raamatukogus passimisest. Eks ikka saab, kui tahta, aga teine põhjus selgitab seda paremini. Ma olin laisk. Ei viitsinud kogu päev klaviatuuri toksida ja pilte ka eriti ei teinud.

Hollandi üks vanimaid pubisid. Vist kusagilt 17dast sajandist.

Tegelikult on juhtunud nii mõndagi põnevat. Vahepeal sain mõne sõbraga Hollandis kokku ja ka vend käis külas. Esiteks avastasin, et Sander oli koos oma neiu Heelikaga paariks nädalaks Amsterdami kolinud. Kuna ise pidin ka mitu korda pealinnas käima, siis üks päev saime kokku ja avastasime kohalikke kohvipoode, pubisid ja muud kirjut. Pärast neid sain Merlega kokku, kelle lend Washingtoni väljus Amsterdamist, kuid juhuse kombel sattus ta siia oma 16 tundi varem. Seega tutvustasin ka talle Amsterdami huvitavaid vaatamisväärsusi ja vähemtuntud kohti. Sünnipäeva nädalavahetuseks tuli vend külla. See oli suurepärane kink ja need neli päeva möödusid linnulennul. Nädal enne mag.töö ära andmist tulid veel Mart ja Lisanna Utrechti kuulsale vinüüliturule. Nüüd on plaan selline, et minu igasugused tulevased Hollandi reisid langevad kevadele. Kevad Hollandis on suurepärane aastaaeg. Siin läheb palju varem soojaks ja roheliseks. Märtsi viimasel ja aprilli esimesel nädalavahetusel oli siin isegi 20 kraadi.

Vinüülisaagi Highlightid

Driving High Dutch style

Ronisime Mikuga torni, kitsas oli.

Viimased päevad pikkade juustega.

Päris suure osa om lõputööst kirjutasin Rijksmuseumi raamatukogus, kus asub üks maailma olulisemaid kunstiajaloo kirjanduse kollektsioone.

Sattusin tagasi Rotterdami ja avastasin, et kohalik pruulikoda Kaapse Brouwers on teinud Tanker’iga koostööd. Õlu mekkis hää.

Praktika ja uurimistöö on viimased ülesanded, mis on kooli lõpetamiseks vaja teha. Minu eesmärk oli minna kuhugile agentuuri, mis keskendub virtuaalreaalsusele või kasutab seda oma töös. Lisaks otsisin produtsendi kohta. Saatsin välja mitu avaldust ja pean tunnistama, et koha leidmine on võrdlemisi keeruline. Kuna siin nõuavad suurem osa koole ja kursuseid praktikat, siis veebruarist kuni aprillini käib kõva konkureerimine. Lõpuks leidsin endale sobiva koha väikeses ettevõttes nimega VR Explorers. Nad on osa suuremast ettevõttest Dutch Picture Industry. VR Explorers tegeleb ainult virtuaalreaalsusega, nad teevad peamiselt erinevaid filme, kuid vahel möllavad ka reklaamide, mängude ja igasuguste VR äppidega.

Le kontor

Minu läppar ja laud paistab taustal.

Ma sain produtsendi praktikale ja kohe esimesel päeval anti teada, et minu organiseerida jääb Kickstarter kampaania. Jesss. Ma pole kordagi varem sellise projektiga tegelenud ja kui aus olla, siis esimesel hetkel lõi jahedaks. Samas läks see võrdlemisi kiiresti üle, sest elevus ja huvi tulid peale. Kuigi mul puudub igasugune kogemus, siis see on ka põhjus, miks ma seal olen. Õppida, töötada, avastada ja hiljem seda kõike rakendada. Varsti hakkan kõiki oma kickstarteriga tüütama, kuid mitte veel. Võin öelda, et VR Explorers olid esimesed, kes käisid Everesti tipus ja filmisid kogu rännakut 360 kaameratega.

Seltskond VR Explorers’is on kirju ja noor. Rahvast on üle kogu Euroopa: poolakaid, hispaanlaseid, iirlane, inglane, eestlane, ja mõned hollandlannad. Kontor asub Amsterdamis, kuid kesklinnast päris kaugel. Samas meie naabrid on Greenpeace, erinevad disainiagentuurid ja kunstiateljeed, stuudiod. Ma ei tea kui hea või halb on asukoht, aga minu igapäevane sõit oma ühikast kontorisse võtab umbes tund aega. Esiteks lühike jalgrattasõit rongijaama, sealt pooletunnine sõit Amsterdami ja seal metrooga paar peatust edasi. Nii iga päev. Samas hetkel on meil kiired ajad, aga kui asi rahulikumaks läheb, siis mulle anti teada, et mul pole põhjust ka iga päev kontoris käia. Praktika on ka mingil määral tasustatud. Igasugused transpordiga seotud kulud kaetakse ja natuke taskuraha saan veel juurde. Pean ütlema, et hetkel olen selle kohaga väga rahul. Praktika ise kestab kuni juulini ja juuni lõpuks on vaja kirjutada ka lühike akadeemiline uurimustöö praktikast ja varem valitud probleemist.

Hollandi pargichill

27. aprill on Hollandis Kuningapäev. See on üle maailma tuntud üritus. Kuna Hollandlastel pole iseseisvuspäeva, siis nad tähistavad monarhi sünnipäeva. See on Hollandi üks kõige suuremaid pidupäevi. Otseloomulikult on see vaba päev. Kõik inimesed panevad oma oranžimad rõivad selga ja tulevad tänavatele. Kanalid on paate ja laevu täis, tänavatel mängib muss ja kõik lihtsalt pidutsevad. Kui aus olla, siis ma pole midagi niisugust varem kogenud. Põhimõtteliselt on see võrreldav sellega, mis toimub linnades aastavahetusel vahemikus 23:50-00:10, aga see kestab Hollandis 48 tundi.

Pidu tänaval

Pidu sillal ja paadil

26da õhtu on Kuningaöö. Kui Kuningapäev on pidu, siis Kuningaöö on läbu ja seda kõige paremas mõttes. Kuningaöö on Hollandi üks suurimaid peoüritusi. Kõik klubid, pubid, kohvikud ja muud kohad üritavad sebida endale kõige prominentsemaid artiste ja esinejaid. Lisaks transformeerub kogu linn suureks festivalialaks. Tänavad suletakse autoliikluseks ja erinevatele väljakutele ehitatakse lavad ning igasugused söögi- ja joogitelgid. Pidu algab kella viiest ja kestab kuni Kuningapäeva lõpuni.

Kuningaöö Utrechtis

Kuningaöö Utrechtis, udune

Kui Kuningapäeva veetsin Amsterdamis tänaval kultuuri ja üritusi nautides, siis Kuningaööl olin Utrechtis. Alguses käisime linnas pidutsemas ja õhtu lõpetuseks sain Fritz Kalkbrenneri laivile. Piletid nendele pidudele müüakse tavaliselt välja juba paar kuud varem. Fritz on tüüp, keda olen väga pikalt tahtnud laivis näha ja kuulata. Ta tegi suurpärase pooleteist tunnise seti. Ta oli vaid üks esinejatest kogu festivali raames ja eelnevad ning järgnevad DJ jätkasid hea muusika mängimist. Kui kellelgi on kunagi võimalus külastada Hollandit Kuningaööl või Kuningapäeval, tehke seda kindlasti, väärt kogemus ja võibolla annab aimu, miks on inimesed siin õnnelikud. Aaa… tuli meelde paar huvitavat seika. Lugesin seda, mis Eestis hetkel toimub, pean silmas politsei ja ratturi teemat. Kuningaööl oli kogu Utrecht paksult rahvast täis, ma kujutan ette, et paarsada tuhat inimest tänavatel. Politsei oli igal pool, aga … suur aga … inimesed tulid nende juurde, pakkusid süüa ja juua ning rääkisid rahulikult juttu. Nägin kuidas politsei suhtles viisakalt maani täis matsiga, kes ei suutnud normaalselt isegi püsti seista. Selline suhtumine oli minu jaoks üllatav ja rääkides kohalikega mõistsin, et selline lähenemine võimuorganitesse on mõlema poole teema. Esiteks ei põlga inimesed politseid puhtalt nende ameti pärast, et võim ja tüübid, kes seda igal pool koheselt rakendavad. Samas politsei ise mõistab ka oma tegusid ning eriti tagajärgi, seetõttu on esimene reaktsioon alati sõbralik või neutraalne. Hollandis on kuritegevusega lood sellised, et siin pannakse vanglaid kinni, kuna pole vange keda sinna toppida. Vot. Lisaks… kogu selle kahe päeva jooksul ei näinud ühtegi kaklust, vaidlust, kähmlust, avalikku sõimu, vägivalda ja muud jama, mis käib kahjuks Eestis suuremata üritustega kaasas. Ja siin on kanep lubatud. Peaks ju kogu koht igasuguseid kalkareid ja jubedaid tegelasi täis olema, aga asi on hoopis vastupidine. Olgu, üks tüüp turnis laternaposti otsas, aga ta oli ka inglane.

Fritz Kalkbrenner

Enivei. Holland kevadel on tore. Käisin ka rahvusvahelisel Peoples Climate March’il Amsterdamis. Rahvast oli palju ja kõigile oli selge, et mis toimub meie elukeskkonna ja loodusega pole eriti helge vaatepilt tulevikku. Mul oli hea tunne olla osa sellisest liikumisest ja sõnumist, mida tuhanded, võibolla ka miljonid inimesed üle kogu maailma edasi andsid.

Selle asemel, et näidata tatsuvat rahvahulka, näe hoopis pilt ilusat Norra loodusest. Looduse hoidmine on ikka aja alti teema.

Ja nagu alati, siis pilt ka Dom’ist

Kui keegi peaks juhuslikult Hollandisse tulema, mis iganes põhjusel, andke teada, trehvame!

0 notes