HUMAN ERROR

Inimlik eksimus tähendab, et tehtud on midagi, mis ei olnud tegija poolt ette nähtud, reeglite või välise vaatleja poolt soovitud; või mis viis ülesande või süsteemi väljapoole selle lubatud piiridest. Lühidalt on see kõrvalekalle kavatsusest, ootusest või soovitust. Loogiliselt, inimtegevus ei suuda saavutada oma eesmärki kahel põhjusel: 1) tegevused lähevad nii nagu planeeritud, kuid kava võib olla puudulik (vigane), või 2) plaan võib olla rahuldav, kuid teostus võib olla puudulik (viib vääratuste ja eksimusteni). Siiski, pelgalt läbikukkumine ei ole viga, kui seal ei olnud algusest peale plaani midagi konkreetset saavutada.

Tavaliselt, kui mõni arvutiprogramm kokku jookseb, tundub see hetkelise maailmalõpuna. Süda jätab justkui löögi vahele. Seest läheb õõnsaks. Peopesad lähevad niiskeks. Kerge paanika. Miks nii juhtus?! Mis nüüd saab?! Mis mu tööst alles jääb?! Sama on ka siis, kui inimsuheted kokku jooksevad.

Arvestades, kui palju tehnoloogia suhteid mõjutab, siis oli ka aeg, millal need kaks ühele pildile pannakse. Witchoria fotoseeria Human Error just seda teebki – paneb inimliku kogemuse vägagi tehnoloogilisse keelde. Suhteprobleemid, hingesegadus ja südamevalu kuvavad vastu arvutiekraanilt tuttava veateatena. Taustaks on personaalsed polaroidid, kuid sealt kostuv sõnum on rangelt tehnoloogilise sõnastusega. Nende sõnumite edasi andmine tehnoloogiliste terminitega, tehnoloogilises kontekstis muudab need automaatselt vähem emotsionaalseks. See on selline kauge, neutraalne emotsionaalsus. Poliitiliselt korrektne. Siinkohal oleks õigem vist öelda “emotsionaalselt korrektne” eneseväljendus. Ratsionaalne, selge, otsekohene ja ilma üleliigsete emotsioonidega.

Peab tunnistama, et tehnoloogia üheks plussiks on valikuvariantide vähesus – kõige kiirem ja vastupandamatum lahendus on ikka see punane ristike üleval paremas nurgas – toimib alati. Üks klikk ja probleem on läinud.  Remind me later. Cancel. OK. Delete. Ignore. Restart. Save. Don’t save. Tegele probleemiga kohe või lükka seda edasi. Sellised valikud on muidugi ka reaalses elus, kuid “errorina” vormistatult on need selgemad, konkreetsemad, nõuavad kohest reageerimist, sest muidu ei ole muud toimingud võimalikud. Erinevalt reaalsest elust ei ole siin mitte mingeid pooltoone ega halli ala. Pole vaja analüüsi, on vaja otsust.

Orhan Pamuk - MUST RAAMAT

Kuidas üles leida kedagi, kes on kadunud? Tuleb otsida. Aga kustkohast?

Celâl ja Rüya on kadunud. Galip asub neid otsima, ise samas nende kadumist teiste eest varjates. Selleks, et neid leida, kehastub Galip ise Celâliks. Ta on  Celâli alati imetlenud ja osati soovinud olla tema – nüüd on tal see võimalus. Aga kas on võimalik muutuda kellekski teiseks? Kuna igal inimesel on alati mingi ideaalne ettekujutus sellest, kes ta olla tahaks, siis kas on üldse olla võimalik sina ise? Kuidas leida ennast, kui sa mõistad, et sind ümbritsevad ainult sümbolid ja märgid, millel on alati mitu tähendust? Kuidas olla sina ise, kui sa tahad olla keegi teine? Mis on tõeline, mis on mäng ja kus nende vahel on piir? Must raamat ongi müsteerium kadumisest, otsimisest ja taasleidmisest, kusjuures keskseks probleemiks on iseendaks olemise või mitteolemise võimalikkus.

Raamatu mitmetähenduslikkusest annavad mõista juba tegelaste nimed: Galip tähendab türgi keeles “võitja”, Rüya on “unistus, unelm, unenägu” ja Celâl on “ülevus”. Kas võitja leiab loo lõpus oma unistuse ja soovitud ülevuse?

Unistuse ja ülevuse otsing on igal juhul käänuline, täis lugusid ja meenutusi. Ja mõnikord ei olegi oluline, kes seda lugu räägib, vaid lugu ise, sest “inimene unustab, kuivõrd nutuselt kaugel on ta inimesest, kelleks ta tahaks saada, ja võib rahulikult sassi ajada kõik selle, mida on kuulnud ja mitte, mida on näinud ja mitte, mida teab ja mitte.” (lk 369) Galipi otsingute kirjeldused vahelduvad Celâli kirjutatud artiklitega, kus ta jutustab oma perekonnast, Istanbulist, Türgi ajaloost, poliitikast, legendidest ja lugudest ning loob sellega Galipi otsingutele konteksti. Kõik on kõigega seotud, iga Istanbuli sümbol ja legendi motiiv annavad Galipile jälle ühe vihje juurde, aitavad ta Celâlile jälle sammukese lähemale. Aga kas selle arvelt ka sammukese endast kaugemale?

Mustas raamatus tekivad kõik seosed läbi teiste inimeste ja nende lugude peegeldamise. Raamatus kirjeldab ühte seika, kus kahele kunstnikule antakse kasutamiseks palee saali vastasseinad ja et nad üksteise töid ei näeks, poolitavad nad saali tiheda kardinaga. Pärast kardina langetamist seisab ühel seinal kaunis pilt Istanbulist, teisel aga peegel, millel peegelduv valgus pildi veelgi säravamaks muutis. Autasu sai kunstnik, kes seinale peegli pani. Mil määral on inimene tema ise ja kui palju tema olemusest on teiste peegeldus?

Oluline motiiv on ka  inimeste nägudelt tähtede lugemine, mille abil üritatakse inimese saladust avastada. Ka enda saladust saab oma näost lugeda, aga peegli abil muidugi. Iseendani jõutakse lugude rääkimise ja nende üles kirjutamise abil. “Mina olen mina” äratundmiseni ja selle tunnistamiseni kulub palju aega, aga teekond selleni on psühholoogiliselt äärmiselt põnev. Seda raamatut lugedes tundub, et meenutused ja unistused saavad osaks sinust ainult siis, kui sa julged need välja öelda, oma loo rääkida. Või saadakse võitjaks ainult siis, kui oma unistused ja ülevus maha jätta?