#tunnelist | Explore Tumblr Posts and Blogs

meelis · 7 years

Text

Bergen (Sprint Camp 2017).

“Võta kummikud kaasa kui sinna lähed” ütles üks kohalikke olusid tundev venna sõber talle kui sai teada, et piletid Bergenisse on ostetud. “Siin sajab praktiliselt iga päev, aasta ringi” avaldas tõe “Moods of Norway” rõivapoe klienditeenindaja. “You are very lucky, weather is really good at the moment” naeratas Bergeni infopunkti töötaja ja vangutas lootusetu näoga pead kui uurisin, et kuidas siis tavaliselt on? “It’s raining almost every day here.” Kõik neli päeva, mis me Bergenis viibisime, paistis enamjaolt ere päike ja taevas sinetas põhjatult. Seesama külmalaine, mis Eestisse tõi -15℃ talveilma, ulatus äärtpidi ka Bergenisse ja jahutas sealse tavapärase +10℃ maha paari külmakraadini. Vaatamata sellele oli tunne kevadine ja tänaval möödujate õhukesest riietusest oli näha, et alla 0℃ veebruari keskel on pigem erand, mis kohe-kohe loodetavasti möödub. Bergeni Sprint Camp ehk 3 päevane linnaorienteerumise võistlus jäi puht juhuslikult silma novembris Worldofo.com tillukesel reklaambänneril. Veidike arutamist venna ja naisega ning otsustasime minna. Lennupilet Riiast Bergenisse maksab edasi-tagasi 60€, kohapealne üldine hinnatase muidugi eestlasi ei rõõmusta, kuid pisike seiklus kulub alati ära ja raha pole siin ilmas kõige tähtsam. Seltskonda kuulusid sel korral peale minu veel Kati, Marii, Lizette, Elve ja Lauri. Kohalikule orinteerumisklubile Varegg tegi see muidugi head meelt, sest nende ürituse rahvusvaheline haare laienes “runners from Estland” võrra. Lisaks meile oli stardinimekirjas näha veel mõni horvaat, soomlased, rootslased ja sakslased. Aga muidugi oli meid, välismaalasi, väga tilluke osa kogu osavõtjaskonnast. Norras tundub orienteerumises kandepinda olevat, sest nooremate vanuseklasside osavõtjaskond oli üsna arvukas.

Kõik peale Lauri olime Bergenis kohal juba kaks päeva enne võistlust, et saada Norrast veidi lähemalt aimu. Ja nagu pildilt näha, siis meie naispere nautis päikesepaistet igal võimalusel. Minu Norra kogemus on siiani piirdunud vaid lühikese autoreisiga Põhja-Soomest Nordkappi ja tagasi ning seda kõike ühe päeva sees. Mida me veel Bergenis peale jooksmise tegime ja mis mulje Bergen meile jättis, sellest veidi hiljem.

See on klassikaline ja ilmselt üks populaarsemaid vaateid Bergeni vanalinnale. Kui teha võrdlus Tallinnaga, siis nende värviliste majakeste esine tänav on meie Viru tänav. Suurem osa Bergenis müüdavatest postkaartidest on selle vaatega. Nende majakeste taga asuval mäenõlval, mis on oluliselt järsem kui pildilt paistab, päris eramute ja metsa piiril, asub ka korraldajate klubihoone. Ametliku treeningjooksu kokkusaamiskoht oligi nende klubihoone.

Kuna treeningpaika oli meie hotellist veidi üle 2 km, siis läksime sinna jala. Pean tunnistama, et mulle meeldib ringi konnata võõrastel tänavatel ja ma vist võiks hulkuda võõrastes linnades tundide kaupa. Marii kippus küll vahepeal väsima, sest üles mäkke oli vaja minna rohkem kui kilomeeter, kuid suurema osa sellest sai ta siiski ise hakkama. See pilt ilmestab hästi ka Bergeni linnamaastikku, kus võistlused toimusid.

Veel üks pilt tüüpilisest tänavast, mis selleks päevaks oli saanud võistlusmaastikuks. Tänavad on suures osas loodist väljas ja majade vahele on jäetud kitsad läbipääsud, mille kaudu pääseb kasvõi läbi mitme sisehoovi mingile teisele tänavale. Sellised läbipääasud ei olnud kaardil õnneks keelualad ja see tegi orienteerumise põnevamaks. Vürtsi jooksjatele lisas veel see, et mitmed sisehoovid on erinevatel tasapindadel ja ühendatud omavahel treppidega.

Lõpuks jõudsime klubihooneni, mis polegi nii väike. Mida kõike see hoone endas peitis, me teada ei saanud, sest korraldajate infolaud oli pandud koridori üsna välisukse juurde ja edasi maja sisemusse meil asja ei olnud. Laua taga istuv tädi tervitas meid rõõmsalt ja ütles, et start on 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel ja minna tuleb mööda kilelintidega tähistatud rada. Rohkem mingit infot sealt ei saanud ja veidi arusaamatuks jäi, et miks me siia ülesse üldse marssima pidima, oleks ju võinud kohe meid starti suunata veebis pakutud juhiste kaudu. Jäin veel tädiga vestlema kohalikest maastikujooksu üritustest, mis nagu selgus, on kõik välja müüdud juba selleks aastaks. Populaarsem neist on kohalik poolmaraton, mille rada lookleb üle 7 mäe ümber linna. Ja siis suundusime mäest alla. Marssisime tähistuse järgi päris alla välja jälle.

Kohaliku klubi esindaja, Ukraina päritolu mees, jagas meile kaardid kätte ja võiski minna rajale. Kati otsustas ka kaasa joosta kuigi võistlusele ta end kirja ei pannud. Katiga koos oli hea joosta, sest mõnel puhul leppisime kokku erinevad teevalikud ja vaatasime, kes enne kohale jõuab. Kohati oli tulemused üllatavad.

Treeninguks oli kohalik klubi ettevalmistanud 3 lühikest ringi. Et asja põnevamaks teha, olid erinevatel ringidel erinevad tänavalõigud keelualad. Päris põnev oli tegelikult ja me jäime igati rahule nii maastiku kui radadega. Ma polnud kaarti detsembri lõpust saadik käes hoidnud ja tuleb tunnistada, et algus oli rabe. Pehmelt öeldes.:) Esimese ringi jooksingi nagu näeks kaarti esimest korda, kuid viimasel ringil juba nautisin täiega. 3 ringi kokku oli linnulennult 2,3 km, kuid jooksumaa pikkuseks kujunes 4,4 km, mis oli enam-vähem sama, mida korraldajad eeldasid.

Digiajastule omaselt tegime ka ühe treeningujärgse pildi ja lonkisime tagasi hotelli. Õhtusele jooksule ehk öisele sprindile pidime sõitma mõned peatused trammiga. Või oli see hoopis rong, täpselt ei saanud aru. Norra keeles on ta Bypanen ja inglise keeles Bergen Light Rail. Võistluskeskus asus koolimajas ja nii nagu treeningulgi, tuli stardipaika jalutada tähistuse järgi. Seekord kõmpisime umbes 20 minutit ehk umbes 2 km. Stardipaigaks oli jalakäijate tunnel, millel pikkust ca 400 m. Tunnelis oli õhk tunduvalt soojem kui väljas ja seetõttu oli seal tegelikult mõnus sooja teha.

Päris vilgas sagimine oli seal ja õnneks sealkandis sel kellaajal tavainimesi ei liigelnud. Spordikella pidin käima õues käivitamas, et GPS-ga ühendus luua. Juhendis oli eraldi punase värviga ära märgitud, et kollase turvavesti kandmine öisel sprindi on kohustuslik ja me muidugi unustasime need kaasa võtta. Õnneks ühtegi kontrollivat tegelast stardis ei olnud ka. Teine asi, mis mulle jubedalt närvidele käis oli see, et norrakad kasutavad EMIT kaarti. See oli nii minu kui Lauri jaoks tõeline õnnetus. Mitte kunagi punkti võttes ei tea sa mis pidi see kaardilugeja punkti on paigutatud ja kus pool punkti sa täpsemalt seisma pead, et kaart mugavalt lugejasse panna. Kohalikel sujus see asi muidugi oluliselt paremini, kuid siiski ei näe ma sellel kaardil mitte ühtegi eelist SI süsteemi osas. Lõpuks jooksime mõlemad Lauriga nii, et kaart oli lihtsalt lahtiselt kätte peopesasse surutud. Riskantne hoie, kuid vähemalt kiire valmisolek punkt ära võtta. Stardikoridorid ja eelstart olid tähistatud mööda maapinda veetud kilelintidega. Eelstart oli 2 minutit ja EMIT kaardi nullimine käis stardihetkel. Start nägi välja nii, et 10 sek enne lähet võis võtta maast kaardi, mida ei tohtinud vaadata. Järgevalt pidi asetama EMIT kaardi nullimiseks lugejasse ja kui oli aeg minna, siis tõmbasid oma kaardi lugejast ja võistlus oli alanud.

Fotograaf jäädvustas starti üsna lühikest aega, kuid õnneks Lizette startis üsna esimeste seas ja nii sai tema minek jäädvustatud. Lizettel pole mingit orienteerumistausta ja seetõttu on ta minu meelest päris tubli, et oli valmis võõral maal ja võõras linnas pealambi ja kaardiga öhe jooksma. Lisaks sellele ei olnud ta kunagi startinud eraldistardist ja ma isegi veidi pabistasin ta pärast kuigi suutsin talle kogu protsessi tõenäoliselt selgeks teha nii palju kui võimalik. Minu enda stardini oli peale Lizettet tund aega aega ja selle aja molutasin niisama tunnelis ja uudistasin norrakate tegemisi.

Stardist minnes ei pidanud jooksma tunneli teise otsa, vaid umbes paarkümmend meetrit peale starti väljus tunnelist väike trepp paremale ja seal oli ka ametlik starditähis. Kargesse pimedusse väljudes tekkis esimese punkti lugemisega väike katastroofieelne olukord ja ma ei suutnud aru saada kuhu ma täpselt minema pean. Selline segadus tekib vahest kui pole kaua võistelnud. Adrekas segas mõttetööd rohkem kui vaja ja siis vahid seda kaarti ja ümbrust ja siis…ei tee midagi. Lõpuks rajasuunaja näitas, et mine sinna ja siis sain tegelikult aru, et esimene punkt on kõigil sama. Sain selle kiiresti kätte ja siis jooksin treppidest üles ja sisehoovist välja tänavale ja muidugi ma unustasin 1/4000 mõõtkava ja liikusin järgmisest punktist veidi eemale ja jälle tekkis üks paarikümne sekundiline viivitus, mis sprindis ongi juba katastroof. Kui sain aru, et olen tänavat pidi liiga kaugele läinud, siis pöörasin end ringi ja läksin võtsin selja taga asuva punkti ära. Peale seda loksus kõik paika ja jooksin mõnuga mööda öiseid tänavaid, hoove ja nurgataguseid. Kes viitsib kaarti vaadata, siis on näha, et huvitavaid teevalikuid oli palju ja paar pikka etappi võtsid täitsa mõtlema jooksu ajal. Piirkond meenutas veidi meie Juhkentali piirkonda, vaid profiil oli norralik ja kõrgusjoon 5 m. Asutuste hoovid vahetusid eramute piirkonnaga ja minu meelest oli rajameister teinud head tööd.

Üks korralik error tekkis ajus veel kui punktist 13 väljudes hakkasin selle asemel, et suunduda kirdesse punkti 14, jooksma hoopis lõuna poole üle keeluala all oleva tee. Tõenäoliselt võtsin kaardi punkti võttes valetpidi kätte ja sealt see viga tuli. Lõpuks otsisin punkti 14 veel valelt poolt teed ja läbisin ühe suure korrusparkla enne kui aru sain, et olen täiesti vales kohas. Need vead ei võtnud mul eriti motti maha, jätkasin ikka sama tempoga ja vahepeal üritasin sammu pidada mööda jooksvate juunioridega, mis aga muidugi ei õnnestunud. Katsu sa tõusudel lipata koos 30 kg kergemate tüüpidega, pikka pidu siin ei ole. Üldiselt torkas silma, et ka vanuseklassi M40 mehed on suurem osa väga sportlikud, peenikesed nagu piitsavarred ja lippavad väga kerge sammuga. Kui ma tahaks nendega sammu pidada, siis peaks vast 10 kg maha võtma, aga see pole eesmärk omaette. Mulle meeldib kogu protsess ise ja orienteerumine on minu jaosk piisavalt uus ala, nii et võin kogemuste saamiseks ja võistluse nautimiseks tulla ka starti siis kui tean, et jään kindalt viiimaseks. Finišis ootas mind “mõnus” üllatus. Minu EMIT kaart ei olnud salvestanud ühtegi punkti. Täpselt sama asi juhtus ka Lauril, kes ootas mind mahalugemise juures. Selgus, et meie Eestist renditud EMIT kaartide patarei on tõenäoliselt liiga nõrk, et toimida paari külmakaardiga ja nii lõppeski meil mõlemal esimene etapp nulliringiga. No sitta sellega, mõtlesime mõlemad. Jooks ja rada oli tegelikult ägedad ja see, et mu nime pole lõpuks protokollis, ei muuda tegelikult midagi. Adreka laksu öisest Bergenist saime ju kätte. Õnneks toimis Lizette kaart veatult, nii et vähemalt üks EST sai ikkagi protokolli kantud. Korraldajad andsid õnneks meile tasuta uued kaardid kasutada võistluste lõpuni ja sellega oli mure kaartidega murtud.

Selline nägi välja küünaldega ääristatud finiš kohaliku kooli juures. Järgmise päeva hommikuks oli menüüs tavaline linnasprint. Võistluskeskus asus meie hotellist vaid mõnesaja meetri kaugusel ja see tegi kogu logistika ülimugavaks. Stardid hakkasid üsna vara, juba 10.00 alates. Stardiala ehk kaheksast ruudust koosnev kilelindist suhteliselt kitsas ruudustik oli üles seatud ühele tänavanurgale ja start läks otse mäkke mööda tänavat. Päris mõnus äratus hommikuks!

Selline nägi välja starditõus. Tänava lõpus üleval tõus jätkus mööd treppe ja meeste rada läkski sinna.

Lauri põrutas stardist minema üsna teravalt. Esimene punkt oli kohe tõusu lõpus vasakul puu küljes ja Lauri jõudis sinna minust 4 sekundit kiiremini.

Ja oligi minu kord minna uurima Bergeni tänavamaastikku lähemalt. Esimesest punktist oli vaja lihtsalt läbi joosta, siis treppidest üles ja siis heitsin pilgu kaardile järgmise punkti teekonna planeerimiseks. Pilgust siiski ei piisanud, sest 1 —> 2 oli võistluse pikim etapp ja kiire teekonna planeerimine oli paras pähkel. Hetkeks sattusin isegi segadusse ümbritseva ja kaardi kokkuviimisega, pidin seisma jääma ja asjasse selgust tooma. Lõpuks sain siiski liikuma, aga viivitus võttis mitukümmend sekundit. Minu läheduses oli näha ka teisi jooksjaid seismas ja endaga aru pidamas. Väga põnevalt oli planeeritud rajameistril igaljuhul teekond 2. punkti. 2. ja 3. punkt asusid kesklinna lääne poolses küljes ja üsna merepinnal. 4. punkti võtmiseks pidi jooksma jälle üles korrusmajade vahel üsna pika tõusu ja siis alla kaardi kirde ossa all-linna. 7. punkti järele taas üles. Punktid 7-10 asusid veidi vanemas linnaosas, etapid oli lühikesed, kuid põnev oli joosta vanade valgete puumajade vahel üsna ebakorrapärases tänavavõrgustikus ja sisehoovides. Punktid 11-14 sai joosta enam-vähem mööda laugelt langevalt profiili all-linna ja 15-16 olid taas linnaosa kõrgemaites paikades mäeharjal paikneva kiriku ümbruses. Viimased paar punkti viisid all finišisse. Kell näitas lõpus 3.81 km ja 106 tõusumeetrit.

Veel paarkümmend meetrit pingutada ja olengi kohal. Marii jooksis vastu rõõmsa näoga ja mõtlesin sel hetkel, et ehk saan ise ka teda kunagi nii lõpusirgel oodata.:)

Võistlusraja profiil nägi välja selline. Sama päeva teise stardi nimeks oli Urban-O ja formaadiks oli 5 lühikest ringi. Stardiaeg oli vaba, samuti võisid ise otsustada kui palju sa ringide vahel puhkad. Ringe A,B,C,D,E võisid joosta ise suvalises järjekorras ja stardialaks oligi 5 stardikoridori, mille lõpus olid kastid vastava raja kaardiga. Mina jooksin rajad läbi järjekorras A-st kuni E-ni, kuid Lauri ja Lizette valisid omad variandid. Lõpuks selgus, et A, B ja C rajad olid veidi pikemad ja neid ma jooksin 8 minuti kanti ning D, E rajad veidi lühemad, 5 - 6 min jooksuajaga. Mida ring edasi, seda rohkem hakkas kaart pähe jääma ja viimaseks paariks ringiks jäi vaid jooksmise vaev. See tähendas omakord seda, et viimastel ringidel oli tempo tegelikult kiirem. Kui esimeste ringide lõpus oli pulss 170 kanti, siis viimasel kahel ringil juba pea 180. Kokkuvõttes oli see tegelikult kõige pikem jooks, sest kokku jooksin 6.11 km ja tõusumeetreid kogunes 129.

Selline näeb välja Urban-O A-etapi kaart. Linnulennult 0.8 km, optimaalne 1.3 km ja minu kell näitaski etapi pikkuseks 1.29 km ja etapiaeg 8:16. Kuna kõikidel vanuseklassidel olid seekord samad rajad, siis vanuseklasside kaupa lõputulemusi ei avaldatudki. Olid vaid mehed ja naised. Sellesama A-etapi võitis ka hilisem tuuri üldvõitja, M21 klassi rootslane Jarvis Håkon Westergård ajaga 4:54 Kõige vanem vanuseklass oli M40 ja ka kõik vanemad jooksid samas klassis. Minu tulemused jäid üldiselt M40 klassis viimase kolmandiku algusesse ja Lauri oli umbes võistlusklassi keskosas. Lizette muidugi oma eakaaslastest oreinteerujate vastu ei saanud, kuid see polnudki üldse oluline. Viimase päva finaalist kahjuks mina ja Lizette osa võtta ei saanud, sest meie lennuaeg muudeti varasemaks ja pidime Bergenist varahommikul lahkuma. Finaal joosti ühisstardist väikeste gruppidena vastavalt tulemustele. Lauri lõpetas oma grupis teisena, kuid mainis pärast, et rada ei olnud nii huvitav kui eelnevatel päevadel. Ja veel - kuigi kaartidele on suurelt trükitud FAIR PLAY, leidub siiski tegelasi, kelle jaoks jämedad mustad jooned ja tumerohelised alad ei tähenda midagi. Küll nad kunagi mõnel suuremal võistlusel omad vitsad kätte saavad. Bergeni Sprint Campi on juba korraldatud mitu aastat ja ma soovitan küll minna sinna järgmisel korral, kel huvi joosta lühikese aja jooksul mitu linnasprinti ja seda üsna nõudliku profiiliga rajal. Lisaks sellele on Bergen tõesti imeilus linn ja 2-3 päeva võib seal erinevates piirkondades jalutades kindlasti ära sisustada.

Tutvusime linnamaastikul linnamööbliga linnasüdames. Kevadine õhk tekitas elevust!

Pikkadeks jalutuskäikudeks ja linna(orienteerumiseks)seikluseks pakub Bergen palju. Erinevad tasapinnad, trepid, läbikäigud, sisehoovid ja majakesed, kus arhitekti käekiri on jäänud heas mõttes arusaamatuks - see ongi Bergen.

Sõitsime funikulaariga Fløyen-i mäe otsa nautima vaadet Bergenile. See on üks kahest mäetipust Bergenis, kuhu viib köisraudtee. Teise, Ulrikeni mäe otsa me kahjuks ei jõudnud. Ehk järgmisel korral!

Raudtee mäkke on väga järsk ja vahepeal on isegi paar peatust. Kui on rohkem aega, siis tasuks kindlasti üks ots jala käia, see on kohalike seas väga populaarne matk.

Kuigi mäetipp on vaid 320 m üle merepinna, on vaated igas suunas hingematvalt ilusad. Sellel platvormil kus LIzette vaadet naudib oli fotode(loe: selfide) tegemiseks väike järjekord. Mis seal veel suvel toimub, ei kujuta ette.

Siin me oleme!

Bergeni McDonald's torkas silma sellega, et oli üsna silmatorkamatu. Võib-olla norrakad ei hinda kiirtoitu nii nagu muu maailm? Igal juhul on Bergeni linnapilt ühes osas täiesti erinev kõikidest linnadest kus ma üldse käinud olen - pidi väga kõvasti vaeva nägema, et näha tänavapildis mõnda ülekaalulist inimest. Rahvas tundub olevat terve ja sportlik. Lühikeste pükstega jooksjad ei olnud linnapildis haruldus keset veebruarikuud.

Varajases nooruse on mõned ülekilod siiski ka eestlastele lubatud. Kui Lizette on reisil kaasas, siis me Strabucksist ei pääse. Mulle isiklikult vahukooretorte meenutavad ameerika kohvijoogid ei meeldi, kuid neil on valiks ka mõni täiesti nauditav jook nagu Flat White või Cortado.

Peatusime Scandic Byparkenis, mis lisaks maailma parimale hommikusöögile pakkus oma külastajatele kohvi ja vett ööpäev läbi tasuta. Kohvitass maksab Norras keskmiselt 4-5€ ja me kasutasime hotelli kohvimasinat paar korda päevas. Kohviubadeks oli neil väga hea rösti ja värske maitsega Kolumbia kohv.

Vaatamata veebruarikuule olid kõik välikohvikud Bergenis avatud. Kohvikuid oli väga palju ja suurem osa neist ka rahvast täis. Saiakeste hinnad jäid samuti 4-5€ vahele, toekama võileiva võis saada 8-10€, pizzad ja pastad maksid Itaalia restoranis vahemikus 13-15€ ja restorari pearoad hakkasid umbes 22€-st. Ja õlu - kallid õllesõbrad, teil ei saa olema lihtne, 0.4l õlu maksab baaris 8,5€ alates. Aga sellepärast ei jää ju joomata paar kannu Hansa lagerit, eks?

Vaatasime kuidas hooldaja söötis pingviine. Pingviin neelab terve kala alla korraga, mis vaadates tema kitsast noka ava ja kala suurust ei tundu olevat kerge ülesanne. Aga nad saavad hakkama sellega.

Ühtlasi seletas pingviinide, et kui piin seisab tiivad laiali, siis nii ta tegelikult jahutab ennast.

Külastasime teaduskeskust VilVite, kus paar tundi möödus lennates. See on analoogne meie Ahhaa keskusega. Põnevaid eksperimente oli igal sammul.

Võisid kehastud veetakso juhiks ja vedada Põhjamere naftaplatvormi töötajaid või...

...juhtida allveerobotit, et keerata lahti mõned kraanid veealuses torustikus.

Bergeni tänavakunstnike oskused on valgusaastate kaugusel võrreldes meie rongisodijatega.

1400 - 1900 a Norra kunstnike galerii Kode kunstimuuseumis oli väga huvitav. Eriti muljetavaldavad olid J.C.Dahl-i ja Edvard Munchi tööd.

“Viru tänav.”

“Moods of Norway” pood pakkus laupäeva hommiku puhul sooje vahvleid moosiga ja kakaod. Sellega me neelasime konksu alla ja ei lahkunud ilma sisseostuta. Üldse jättis see pood oma pakutavaga väga hea mulje, norrapärane disain miksitud moodsate stiilidega.

Sisustus- ja disainipoode oli Bergenis igal sammul. Tõeline paradiis skandinaaviapärase disaini austajatele. Poed on kõik must-valged, sekka mõned kirkamad toonid. Prantslaste ja itaallastele tõenäoliselt surmigav, aga meile südamelähedane. Külmad toonid, millest ometi õhkub teatud hulk soojust. Pilt on tehtud taanlaste sisustuskaupluses Illums Bolighus. Kui te olete väsinud, et teie köök näeb välja nagu Euronicsi köögimasinate osakond ja elutuba nagu Aatriumi reklaambänner, siis oleks aeg just seada sammud Bergeni sisustuspoodidesse ja napsata midagi südant soojendavamat.

Kui omad voodilinad juba karedad, siis Calvin Kleini käest saab abi umbes 730€ eest. Tundusid tõesti pehmed.

Bergen Fistorget ehk kalaturg on Bergeni suurim vaatamisväärsus. Norrakate suhtest mereandidesse ei pe vist pikemalt kirjutama ja kalaturg oli tõesti vaatamisväärsus. Pildil olev vähi-ja kreveti lett on vaid üks väike ühe müüja väljapanekust. Letist said kõike ise valida ja ka valmistamisviis oli sinu valik. Minu valikuks osutus kohalik traditsiooniline võiga grillitud värske tursk. Maksma läks see nauditav suutäis 27€, aga käia Norras ja mitte kohalikku kala proovida oleks lausa patt ja piinaks ilmselt elu lõpuni.

Selline oli väike ülevaade meie 4 päevasest visiidist trollide maale. Tuleb tunnistada, et tekkis suur soov seda riiki veelgi rohkem tunda õppida aga ehk järgmisel korral teeks seda juba rattaga, et saada kohalikust elust veelgi rohkem aimu.

0 notes