Ja nii algabki järgmine peatükk!

Aitäh lugemast!

Ja aitäh emale, isale, vanaemale ja Sage’le, kes need hullumeelsed õpinguaastad finantsiliselt võimalikuks tegid!

Minu pisike lõpupidu õhtu enne Eestisse tulemist. Sõpruskond on ikka meeletult rahvusvaheline. Samuti mu töö, mis on suunatud igale poole maailma ükskõik kellele, kui vähegi mobiilside ja inglise keel kättesaadaval on. Väga lahe, et saan niimoodi terve maailmaga ühendusse jääda, online tunde teha Ameerikast Austraaliani, nii Eestis kui Inglismaal. Maailm on korraga minuga ühendatud ja mu töö ei sõltu mu enda asukohast. Nii sobib mulle hästi!

Sertifitseeritud AT õpetaja

Möödunud on veel poolteist aastat. Minu õpingud on edukalt lõppenud. Hetkel olen Eestis ja kirjutan punkti sellele peatükile. Tookord kui tööle läksin, hakkaski elutempo vaikselt muutuma kiiremaks, kirjutamine kolis pastakaga paberile, elutempo enam ei võimaldanud postitusi..

Umbes samal ajal saime Sage’iga aru, et tahame võimalikult palju aega koos veeta. Minul tuli suur koolivahetamise kriis, ansambel ÖÖ oli üleöö edukaks muutunud. Kiirelt põledes viis muusika meid Hispaaniasse ja Kõrgõzstani, tõi ka Eestisse, naiskooriga Göteborgi Rootsi. Pärast kaht aastat tegutsemist otsustasime bändiga mitte edasi minna ja mina olin selleks ajaks uues koolis Anthony Kingsley juures, keskendudes kolmandale versioonile oma õpingutes. Õhtuti töötasin Notting Hillis Chegworth Valley talupoes. See tööots lõppes pandeemiasügisel 2020, just siis kui poe aeg hakkaski läbi saama. Õpilasi on olnud siin ja seal kõik need aastad, inglise keelne õpetamine on muutunud loomulikuks.

Vahepeal käisin veel viimast korda New Yorgis, kolm nädalat 2018. aasta kevadel. Tagasi tulles kolisin Sage’i juurde ja London haaras mind lõplikult endasse. Tormilised New Yorgi energiad said võimaluse rahunemiseks, tulin oma sinnajäänud kohvritega ja kustus see ere leek. Seiklusi on olnud küllaga siingi.. oli ka veel üks Itaalia-reis, kus ma kõige muu hulgas veetsin nädalavahetuse üksi Salernos, pärast kõiki neid aastaid.

Tänaseks on Krissu kihlatud Philiga, ostnud maja Austraalias. Kym ja Lili on Eestis, naiskoor ei tegutse. Annaliisa on veel minuga siin, aga viimased poolteist aastat on London vägagi lukus olnud. Mina olen saanud esimesi Aleksandri õpilasi, olen üles ehitanud oma õpetamispraktikat ja valmistunud järgmiseks etapiks.

Jah, Sage oli terve see aeg too härra Imetabane ja Hingesugulane ja siin me nüüd olemegi. Maha rahunemise energia on tugev, kõik on kenasti paika loksunud. Jalad on veel rohkem maas ja naljakas on tagasi vaadata. Kogu see NYC-i aeg hõljusin ma niimoodi pilvedel, et jalad olid pidevalt 10cm kõrgusel õhus. Sellel on oma võlu ja see süstis minusse palju, aga täna maandatuna on veel parem.

Maailmas on kriis kriisi otsa, Brexit on kulgenud edasi, minul on pre-settled staatus hetkel. Minu igasugune kriisidega toimetuleku oskus tunduvalt paranenud, oskan seada piire ja kõike mitte nii endasse võtta. 

Olen 95% tervem ja tunnen end suurepäraselt Eestis. Mõistan eestluse teemat paremini ja empaatiavõime on kasvanud. Ärevushood ja väsmus kadusid, kui lõpetasin kilpnäärme hormoonide võtmise. Jah, need 4 aastat kui neid sõin, oleks palju lihtsamad olnud ravimi kõrvalmõjudeta, aga seegi õppetund. Kogu see keerukus oleks võinud natuke vähem keerukas olla, aga ju oli nii vaja. Tänaseks olen CBD ja Black Seed Oili eestkõneleja, sest need tooted on mulle mu tervise tagasi toonud.

Olen läbinud ka ühe aastapikkuse NVC (non-violent communicationi) kursuse ning sel aastal vean eest üht online gruppi samal kursusel. AT ja NVC on kujunenud tervikuks mu maailmavaates ja õpetamismetoodikas, ilmselt jätkan mõlematega süvendatud kujul.

Ja ma leidsin oma hääle. Saan seda kasutada eriti oma tundides, sest tänaseks on mõndagi ka kogemustepagasisse kogutud, mida edasi jagada. Käia läbi tulest ja veest, et teisel pool ulatada käsi järgmistele.

Ning mul oli kogu aeg õigus, et 30ndad on need aastad, mida ma tõeliselt elada tahaksin. Nüüd 29-aastasena oma lemmikkümnendi lävepakul tunnen juba seda magusat maitset olla iseenda keskmes, kasutada iseenda häält ja panna maailm pöörlema enda soovide ja vajaduste ümber, olles samal ajal paremas ühenduses ja arusaamises kõigi teistega. Ma ei tunne enam, et ma peaks teisi kritiseerima või hinnanguid andma, ka see osa minus on maha rahunenud. Pigem tunnen ühendust ja näen selgemalt teisi nende vajadustes ja soovides. See on palju lihtsam koht, kus olla. Ja siit alles saavad alguse kõik need asjad, mille jaoks seni olen ettevalmistusi teinud.

Märtsikuu Londonis. Tõeline kevad. Hetk enne meid kõiki tabanud pandeemiat.

Aasta hiljem

Täpselt aasta on möödunud postitamisest. Täna õhtul olen nii väsinud, et ei jaksa midagi muud teha, kui kirjutada. On olnud äärmiselt keeruline aasta. On olnud väga muutusterohke aasta isiklikus plaanis, isiksuse arengus. Olen hüpanud üle mägede ja auhinnad pingutuste eest on vastavalt säravad.

Siiski tuhmistab võitude sära hetkel veel teekonna keerukus. Terve aasta olen veel sel enesega töötamise rajal, et siis lõpuks aleksandri paber kätte saada. Tean, et töö jätkub ka hiljem, aga praeguse intensiivsusega ma rohkem kui aasta enam ei jaksa. See on nii meeletult raske olnud ja samal ajal on iga raskus kõige suurem kingitus. Paanikat, ärevust ja hirmudele otsa vaatamist on olnud rohkem kui küllaga, rohkem kui kanda olen jaksanud. Ometi olen ju jaksanud ja ometi olen õppinud elus esimest korda tundeid kogema ja tunnetega kohale jääma.

Mul on ka olnud maailma kõige suurem tugi. Nii mu Londoni sõbrad ja koolikaaslased kui ka kõik need, kes head soovivad ja mul silma peal hoiavad. Vanaema, kiisupoeg ja muu pere. Aga kõige rohkem siiski mu kaaslane, kes alles hiljuti õpetas mulle jälle kõik, mida õppida oli vaja.

Olen 27 ja olen lõpuks selle ukse avanud. Kui veel nädal varem ei saanud kohe kuidagi lähedusega hakkama, palusin veel natuke kannatlikkust ja läksin järgmisel päeval tantsima. Tants oli järgmine samm õigete valikute keerises, mis lõi tugeva pinna iseendaga sõbrunemiseks. Terve see nädal intensiivistus rännak. Kuni siis lõpuks jõudis minuni päriselt arusaamine…  you actually do love me, you do! Vastus oli maailma kõige naljakam - no, I’m just pretending. What did you think? Haha. Nüüd korraga sain ma sellest päriselt aru. 

Ma olen sellega ka varem kontaktis olnud, aga nii tihti kipun konktakti kaotama. Täna olen terve päeva roosas armastusemullis hõljunud. Tunne on erinev. Sügavam. Püsivam. 

Kõige suuremad kannatused on kandnud kõige kaunimaid vilju. Ma soovin, et kõik, kes on hirmunud või kes ei tea, kuidas või kuhu suunas, leiaksid endas jõudu lihtsalt jätkata ja jääda kohale. Ma soovin, et kõik saaksid sellist armastuse vilja tunda. Mitte varjutada seda säravate kihlasõrmuste või muude petlike väärtuste taha. Ma soovin, et ilma igasuguste abivahendite ja tõestusmaterjalideta, täiesti kainena ja näiliselt katkiste hingedena, saaksime me lahti lasta kõigest sellest, mis tõelisust varjutab. Ma soovin, et me ei peaks muudel teemadel pikemalt vestlema ja et me üleüldse ei peaks pikalt vestlema. Rohkem ehk olema, tunnetama ja kallistama.

Aasta on möödas ja lillelaps minus on.. kindlasti rohkem jalad maas kui varem, kuid siiski helekollases kleidis, viiulikast seljas kõrvaklapid peas joogamatil silmad kinni naeratamas.

Täna on ka päev pärast Brexitit. Tulevik ja saatus, jätan end teie hoolde naiivselt hõljuma. Seni on toiminud kenasti.

Kallistused!

Cathy

1.veebruar

Esimest korda tunnen, et armsad sõbrad võtavad ise ühendust, mitte ei vasta minu kirjadele. See on huvitav ja uus tunne. Justkui nüüd, kus ma olen lahti lasknud mõttest, et pean oma erilisust teiste silmis tõestama, näitab maailm mulle, et ma olengi eriline. Nii piisavalt eriline, et teistesse riikidesse jäänud sõbrad tunnevadki huvi ja soovivadki teada, kuidas mul läheb. Rohkem polegi vaja.

Olen postitamisest eemale jäänud, sest on olnud intensiivne ja tõeliselt tasakaalukas aeg. Imeilus aeg, mida pole olnud vajadust kommenteerida. Annan meeleldi märku, et olen endiselt olemas, et ei peaks pead vaevama, kus ma kadunud olen.

Elu on siia veebruarisse jõudnud väga selgeid, julgeid ja õnnestumisi täis teid pidi. Pommuudis mu enda jaoks on – mul on lõpuks töö! Küll poole kohaga ja kõik kulud ikkagi kaetud ei saa, kuid enda väärtus iseenda silmis on hopsti tõusnud. Lõpuks ometi saan ma ka öelda, et ma käin tööl. Sellega said mu kõik soovid mõneks ajaks jälle täidetud. Varem ei saanud see juhtuda, sest varem ma lihtsalt ei soovinud seda.

Ja töö on lahe – jaapani deli (takeaway kohvik-pood) nädalavahetustel. Autentne jaapani kultuurikeskkond ja palju sushit mulle ja mu sõpradele ja kodustele.

Kõik on tasakaalus. Nüüd juba sügisest saadik. Seda on eriline kogeda, kui see pole alati nii olnud. Mõtlen, kui palju sellest on õnneloos. See, kas su elus on asjad hästi või halvasti. Palju saame loosiga, palju ilmselt karmaga, aga vannun, et suur osa mu reaalsusest on igapäevase töö tulemus. Kõik, mis mu elus praegu on, on kõigepealt olnud mu mõtteis.

Tasakaalus olemine tähendab ruumi progressile. Julgust ja energiat edasi minna. Mul on praegu nii palju inspireerivaid raamatuid pooleli ja usu mind, minu tüüp tunneb end just raamatute keskel õnnelikult. Esimest korda elus on mu kõrval ka partner, kelle raamatuhunnik öökapil on sama kõrge kui minul. Ning huvipakkuvad teemad samad. Ta lausa väidab, et õnneliku abielu alus on ühiselt õhtuti raamatuid lugeda. Tuleb vist nõustuda..

Oh ma võiks pikalt oma raamatuvirnu siin lahata, sest mõtted otsa ei saa, aga ehk mitte praegu! Ma tunnen end jälle kõikvõimsana, sest mul on piletid New Yorki vähem kui kahe kuu pärast. Kõigepealt tulid piletid, teadmata, kuidas see reis finantsiliselt teostada. Tänaseks on kõik lahenenud ja ma võin jälle öelda, et ma ei teadnud, kuidas, aga ma teadsin, et see reis saab teoks. Mitte miski minus ei kahtle selles, et kõik on võimalik. Ma tunnen end maandatuna.

Ning muidu olen endiselt Londonis ja tundub, et vähemalt kaks aastat veel, et siinne kool lõpetada. Käin koolis, käin tööl, käin bändiproovis, käin kooris. Mul on aega kõigi oma kaunite sõprade jaoks, kooli, töö, õpilase, kokkamise, kunstimuuseumite, lugemise, mediteerimise, kirjutamise, jooga ja poiss-sõbra jaoks. Mulle meeldib London, mul on siin energiat tegutseda. Isegi mu finantsiline olukord on tasakaalus ja ma saan tulevikku planeerida.

Elada tasakaalukalt sellises linnas nagu London, on mu meelest suur kunst. Väga teadlik peab olema oma sammudes ja valima peab ainult seda, mida tõesti soovid. Selles on saladus. Mõnikord on tunne, et olen imeinimene, kui näen, et keeruliselt lähevad need asjad teiste jaoks. Mul on siiski ka suur tugi kodustelt, mida ma ei alahinda kogu selles loos.

Siiski ma ei oska öelda, mis reaalsuses ma elan, et ühtegi domestilist probleemi siin ei eksisteeri. See loob mulle ruumi sügavamatel tasanditel tegutseda. Hiljuti sain kätte UK pangakaardi, mis avab mulle järgmisi uksi. Ootan põnevusega lähenevaid reise kooriga Rootsi ja bändiga Hispaaniasse. Minu tüüp on õnnelik lennates. Ilma ei saa. Lennujaamad ja raamatud.

Mulle on väga meeldinud ka Londoni talv. Muru ja hekid on rohelised, lilled õitsevad, linnud laulavad ja ometi on mõnusalt külm ka. Kuidagi helge on. Ma ei kogenud sel talvel talvepimedust. Ainult mõned hetked on, kus eestlane minus igatseb eemale Londonist. Metsa, omasuguste sekka. Et jalad mulda saaks. Sauna, kuuma aroomivanni, joogamatile. Tihti tuleb leiutada alternatiive hingele.

Eile öösel sadas lumi maha. Mingis mõttes esimene lumi, sest miski pole varem hommikuni maha jäänud. 1.veebruar. On külm ja ilus. Tervitan siit nii ja tundub, et kui rohkem ja tihedamini soovid kuulda, tuleb mulle helistada või kirjutada.. lahkan Sinuga meeleldi detailselt kõike, mis ümberringi toimub ja näha on või ei ole, samal ajal lootes kuulda, et kuidas ka Sinul läheb!?

Ärkveletulek

Tänasega sai nagu miski ring täis. Ring, mida mööda olen tuianud ja tuianud, endale lähemale, aga ometi blokeeringute taga. Nädalate kaupa kuhjus ülesandeid üksteise otsa, vaim andis järele ahvatlustele, distsipliin kadus tasapisi ja lõpuks andis keha ka järgi. Et saaksin veeta 4 päeva koopas, voodisse kerra tõmbunult ja sellest kõigest läbi närida. Uhkusega saan nüüd joone alla tõmmata ja endale tunnistada, et nägin midagi tähtsat, julgesin sellele otsa vaadata, mõistsin ja andestasin ja tegin veel pai ka. Hea on endast teadlikuks saada, sammhaaval sisemist tööd teha ja terveneda. Tunda tervenemise väge. Et siis edasi minna. Tasakaalukamalt, enesekindlamalt, usalduses.

Elu siin on toonud mulle kuhjaga asju. Justnimelt asju. Mul on vinge ratas, elektritõukekas, viiekeelne viiul, looper ja kidravõim ja e-luger kuuesaja raamatuga. Ja mul pole endiselt raha. Vajalikud asjad on leidnud minuni tee ja nüüd on küsimus selles, et kui kord kolimiseks läheb.. aga ma ei jäta elamata siin, sest tahan endiselt olla seal!

Jah, mu New Yorgi unistus on esikohal, tugevam kui kunagi varem. Ja mida tugevamaks see muutub, seda rohkem haarab London mind endasse, põimib niite ja nööre mu ümber, mis on kullast ja siidist. Kes neid niite lõhkuma hakkab? Aga minu unistuse ette ei jää ükski muu side, ütleb hing. Kõik lihtsalt õigel ajal.

Armastust on palju ümberringi. Ma pole aastaid loonud uusi lähedasi sõpru tüdrukutega. Need, kes on olnud, on jäänud ja suhted tugevnenud, aga vanaema on ikka muretsenud, et kas ma ainult poistega suhtlengi või. Nüüd võin alles öelda, et ei – niinii lähedasteks on saanud mulle hunnik tüdruksõpru, oi kui väärtuslik see alles on! Krissu, Annaliisa, Kym ja Lili esireas, aga ka ülejäänud bändi- ja koorikamp, kui kokkuhoidev ja mõnus seltskond. Ja kui säravalt muusika meid ühendab. Ei teagi, mis ma siin teeks, kui tookord kevadel huvi pärast Londoni Naiskoori laulma poleks läinud..

Nüüd alles võingi sajaga öelda, et muusika on TÄIEGA tagasi mu elus. Viiul, mu armas, uued väljendusvahendid ja meelte avanemised, emotsioonid, mis on olnud vaikuses, mitmekordistuvad helide maailmas. Mul on mu oma mängukaaslased. Eriti Kym. Pillimehed unistavad sellistest kaaslastest. Unistavad ja otsivad. Ja siin ta mul on.

Lihtne ei ole olla ilus tüdruk. Samas on ka. Ahistamist on suurlinnas palju. Ja uste avamist seetõttu ka. Veider. Püüan harjuda ja mitte pahandada. Mitte uhkeks minna. Aga alandlikkust on seetõttu samuti vähe. Teemad, mis Eestis esile ei kerki. Eestis on kõigil lihtsalt kott peas vist. Ei tea.

Olen tutvunud ühe ägeda kambaga seoses quiche’ide cateringi tööle minemisega. Nädalavahetustel müün turgudel ja festivalidel pirukaid. Lahe ja kokkuhoidev kamp armeenlasest, süürlasest, poolakast, grusiinist, hindust.. põnev kamp ja töö ise on äge. Inglased on nii naljakad. Nad küsivad „can I please have..” ja ma mõtlen, et sa ju näed, et peedi-kitsejuustu-kreekapähkli quiche on su nina all täiesti olemas ja sul on raha ka, et selle eest maksta, miks sa kahtled selles, kas sa võid seda saada? Ma mõtlen, et kas siis „could I please have..” ei oleks õigem küsida? Uurin seda varsti targematelt. Aga sadu kordi päevas tänatakse mind. See on nii ilus. Inglane on nii viisakas ja ilus. Mingi kuninglikkuse hõng suhtlemises. Palsam mu kõrvadele, ise endiselt koperdades. Inimesed ikka norivad mu aktsenti. No ei tea, pole mul seda keeleannet ja arengut ei märka ka..

Mis veel? Keeruline on olnud. Väga keeruline. London matab mutta ja katab kullaga vaheldumisi ja samal ajal. Olen hakanud aktiivsemalt päris-päevikut kasutama, et paremini mõista. Olen näinud tugevaid unenägusid kaitseloomadest. Kolm tiigrit, hunt, rebane ja Nuuma. Kõik tulid mind hoidma ja ütlema, et valvavad mu üle. Neli ööd järjest. Tänasega sai ringi täis, nagu ütlesin.

Olen rõõmus oma spirituaalsel teel. Siin on kõik arusaadav, isegi kui 3D-s ei ole. Olen väljakutsete lahendamisel enda meelest piisavalt kiire ja kannatlik ka. Nüüd talvele vastu! Seekord jään talveks siia. Kõik teised jäävad ka.

Homme pikk-pikk proovipäev, ülehomme Londonist minema! 4h eemale Bradfordi, ÖÖ-ga esinema. Tervis on tagasi. Valmis Roadtripiks. Mõnna. Kuninglik Inglismaa, let’s do it.

Friends  ❤ Celebration  ❤ London

Dream Team  ❤ My People  ❤ Our Laughter  ❤ MUSIC

Uus bänd. Esimene etteaste sel pühapäeval Londonis, Notting Hillis.. ainult kutsetega :)

Beautiful Summer 2018

Mammu tuli külla! Mõned jäävad esimesest klassist alates..

Notting Hill Carneval

Tagasi töölainel! Valmistume väliseestlaste laulu ja tantsupeoks järgmisel nädalavahetusel Leicesteris. Mängin seal viiulit bändis ÖÖ, rahvatantsjate saatebändis ja paarile koorilaulule saateks ning laulan suures kooris ja Londoni Naiskooriga (kus saadan ka mõnda lugu) soolot.. annad sõrme, võtavad terve käe..

Meie naispere sel suvel

Viimane augustipäev

Sügis, viimaks ometi! Ma ei oodanud sind, aga kui sa nüüd oled, siis teed mu igal juhul väga õnnelikuks. Nii ilus on varajane pimedus, soojemad riided, hall taevas ja soe vihm, sügistaimed ja looduse vaikne magamaminekule sättimine. Inglismaal on pilvisem ja pimedam. Kuigi on veel august olnud, olen oma mõtetega juba ammu sügises. Ilus on ja õnnelikuks teeb ja ma ei jõua kuldset Londoni oktoobrit ära oodata!

Olen suvest ja paarist Eesti-nädalast energiat ammutanud ja jõuan hetkel palju. Pärast mitmendat lühikest ööd ja pikki proovidepäevi leidsin end ikkagi teisest Londoni otsast sõpradega öösel pitsat tellimas ja mõtlemas, et vabalt võib selle eluenergia arvelt praegu end väsitada ja kurnata. Süüa natuke kehvemini, tarbida alkoholi, naerda ja lõbutseda, mitte koju jõuda, tööd teha ja lõpmatute rongidega sõita. Magamiskottides vedeleda ja muusikat kuulata, briti aktsentide üle õnnelik olla ja võõraid kasse silitada. Hea on. Janu on. Kõige uue järele. Sügis on hea aeg kõigeks uueks. Ja ma janunen kõige järele, mida ta mu ellu toob, vikerkaare aura kaelas.

Siiski märkan, et ei oska enam hästi sellel tasandil aega surnuks lüüa. Jah, on tore ja brittide seltskond on põnev. Aga ma ei tea muusikat, mida lasta. Ma ei tea laule, mida laulda. Ma ei oska kaasa rääkida nähtud filmidest. Appi, ma ei tea. Ma ei saa aru, miks õhtu otsa kivi kimuda. Õlut ja veini segamini juua, pitsat ja krõpsu süüa, hilja magama minna ja lärmaka filmi taustal magama jääda. Ma ei saa sellest kõigest päris hästi aru, kuigi see kõik on justkui normaalne noore inimese eluviis. Mind sütitab vaikus ja teadlik eluviis, iseenda eest hoolitsemine ja kuskile jõudmine. Kosutavad unetunnid. Värske toit. Südamest südamesse vestlused ja filosofeerimine - nendel hetkedel oskan ma korraga kaasa rääkida ja hakkab põnev. Midagi hingele. Uued ja värsked mõtted, parimal juhul natuke raputavad.

Sellepärast peabki Londonis väga hästi teadma, miks midagi teha. Siin miljonite keskel on kõik nii erinev augustikuise Eesti mahedast viljasaagist, tähistaevast ja vaikusest. Siin pole korraga midagi süüa ja lärmi keskel läheb meelest, miks sa üldse siin oled. Jällegi võtab aega, et kohaneda ja London ise on mu tagasituleku osas ükskõikne.. õnneks on siin kõik korras ja vanamoodi, ning mu inimesed loovad mulle kodu.

Ühelt poolt on tunne, et kodu ja pere turvalisest soojast keskkonnast visati mind jälle üksi teadmatuks ajaks tundmatute keskele, kuid teiselt poolt olen turvavõrkudeta iseendale hoopis lähemal. Üksi miljonite vahel navigeerides tajun end ometi väga selgelt ja ei suuda teha midagi, mille põhjusest ma lõpuni aru ei saa.

Ma tunnen, et minu eest kantakse siin hoolt. See on armas ja soe tunne. Ma ei ole seda Eestis nii selgelt tundnud. Mulle meeldivad siinsed inimesed. Mulle ei sobi eestlane Eestis. Kuna see tunne ja paljud mu veendumused näitavad ennast end kordavatena, siis olen selle koha pealt nüüd vähem emotsionaalne ja konstateerin lihtsalt fakti. Mulle ei meeldi Eesti inimene. Rõõmuga tulin tagasi omade juurde. Kurbusega jätsin isekasvatatud tomatid, suvikõrvitsad, õunad, marjad ja kõik kõik kõik muu.

Sellega on siis üks järjekordne väljarännanu lõksu püütud. Nokk kinni ja saba lahti. Pidevad kergelt valusad üleminekud. Nii ta jääbki olema. Hind, mida maksta, et tulla ja minna..

Paar päeva omaette ja ma olen valmis jälle õppima. Tagasi oma raamatute keskel, konspekteerimas, videoid vaatamas, podcaste kuulamas, harjutamas, praktiseerimas ja arenemas. See on hea tunne, olla maailmast huvitatud. See käib nagu plõksust, huvi maailma vastu, siis kui saan endale aega võtta. Ärkvelolekutunde jääb alati puudu. Kuidas teistel neid üle on, et niisama youtuubis tundide kaupa muusikat kuulata?

Youtuubis istun ise ka palju, sest rohkem scrollimisvõimalusi mul peale emaili pole. Õnneks olid nii tihedad päevad, mis mind internetist välja tirisid, et kustutasin õigel ajal instagrammi äpi ja lahkumine läks valutult ja võõrutusnähtudeta. Ka sotsiaalmeediata jääb aega väheks. Youtube aga pakub niii palju huvitavat. Praegu näiteks olen nii tehisintellekti kui ka Teise maailmasõja lainel.. sest lõpetasin lõpuks aastaid nimekirjas olnud Anne Frank’i päevikud. 

Kõik ütlesid ümberringi, et see on raske ja kurb lugemine, aga mina lugesin sealt hoopis midagi muud välja.. ehedat julgust ja tugevat usku. Ei ole palju vaja, et aru saada, kellega sul tegemist on. Vaimselt väga tugeva isiksusega, kelle najal võiks terve ühiskonna rajada. Kõige rohkem naudin pühaku-joontega isikuid.. seal on midagi maavälist ja õiget. Usun salaja ka, et spirituaalsetel inimestel on lihtsam. Kõik on kuidagi arusaadavam. Mis seal siis kurb on, kui lootus kunagi ei sure ja vaprus otsib uusi väljakutseid? Vastupidi, see on suur rõõm ja õnn ja valgus ja armastus ja kõik see, millest vist neil pitsaõhtutel puudust tunnen.. vaatame, mis valgust sügispimedus toob.

Paastuaeg

Nüüd ei teagi, kas on hea või halb, et Puuluubi Kaevumäe kontserdi maha magasin. Ilkka ja meie hiiukate kamp ja öine meeletu tants – see on mu eredaim mälestus eelmise aasta festivalist. Nii palju emotsioone, nii palju elus olemise rõõmu.. aga peatun ja ei lasku sinna (seda olen sel aastal õppinud), vaid teen hoopis kindlaks olukorra, kus ma tegelikult praegu olen. Mitte eelmises aastas, mitte teises riigis. Ei lasku kurbusesse, kahetsusse, igatsusse. (Samal ajal imestan, et kontrollingi seda!) Jah, kuigi need neli päeva Folki on vaieldamatu armastuse meka olnud minu eluteel, minu kõige tähtsam peretunne ja hoidmine, siis praegu tegelen teiste asjadega. Aga olgu see viimane kord – rohkem folke vahele ei jäta! Luban endale, see oli esimene ja viimane puhkus pärast 10 aastat.

Tähistamise, armastamise ja sadade kallistuste asemel olen üksi Londonis Serena korteris isolatsioonis ja paastumas. Ei ole kerge ja samas on ka. Seekord on palju lihtsam kui kunagi 5 aastat tagasi Itaalias, kui esimest korda paastusin.  Tookord oli mu eesmärk näha, kas ma suudan tahkele toidule ei öelda ja kui palju mu toitumisest on emotsionaalne. Raske oli ja kaotasin kaalu, nii et lõpetasin tookord kolmandal päeval.

Täna on kolmanda päeva õhtu ja mul pole nende päevade jooksul absoluutselt mingeid isusid olnud. Ka tühja kõhu tunnet pole olnud (joon päevas umbes 3 liitrit taimeteesid ja sidruni-vahtrasiirupi-cayennipipra-limonaadi, mis sisaldab kõiki vajalikke vitamiine ja mineraalaineid). Hea on tunda, et kõik, mida ma ei taha toidu alla matta, ongi pinnal. Seekord on mu eesmärk oma emotsioonidele ligi pääseda, mitte tundeid alla suruda. Ning mu tervisega on kõik suurepärases korras, ma pole oluliselt kaalu kaotanud ega ole nõrkemise äärel. Ma ei pane tähelegi, et pole mõned päevad söönud! See viitab ehk sellele, kui puhtalt viimastel aastatel toitunud olen. Raske on midagi igatseda, mida sa nagunii ei tarbi. Ja juurikad juba oma olemuselt ei tekita iha ja sõltuvust nende järele, vaid nad lihtsalt on, kuigi väga maitsvad..

Minu jaoks on toitumine alati pigem vaimne tegevus olnud. Isegi intiimne. Sa ju valid, mis sa endale sisse ajad. Miks muidu inimesed ei söö asju, mis neile ei meeldi. Või miks ollakse nii kaitsvad oma toitumisharjumuste suhtes. Või miks on nii raske harjumuspärasest loobuda. Või miks minnakse sõbraga lemmikkohvikusse sööma. Või miks me sööme enne kui kõht tegelikult tühjaks läheb. Miks ma ei lõpeta söömist, kuigi kõht on juba täis. Miks me sööme magusamat ja rasvasemat kui oleme väsinud või stressis. Sellel kõigel on tugev emotsionaalne põhjus, toit lohutab ja teeb õnnelikuks. Pole see midagi puhtalt füsioloogiline vajadus.

Hea on kogeda, kui vaba ma täna olen isudest ja ihadest. Mõte, et võin vabalt sama õnnelik olla süües kui ka mitmeid päevi söömata. Ja samal ajal iseenda tunnetele palju lähemal kui mõnusat vegantoorküpsist ampsates, mis pakub nii palju välist mõnu. Ah milline puhastumine! Kui liigne tervislik toitumine tundub samas skaalas toitumishäiretega olevat, siis rahustan teid vähemalt enda puhul maha – minu jaoks on see pigem spirituaalsus ja terve suhtumine iseendasse. Kes vaimselt selliseks kogemuseks valmis on, siis soovitan paastumist kogeda. Midagi halba sinuga ei juhtu, küll aga õpid nii mõndagi uut iseenda kohta. Näiteks mina lülitasin telefoni välja, aga aeg-ajalt pidin ikka kontrollima, et mida tähtsat on whatsupis või mis folgimuljed instas.. väga keeruline oli päris eemal olla. Järgmiseks proovingi internetipaastu, loodetavasti õnnestub suve lõpul.

Aeg hakkab otsa saama. Loetud hetked, kalender kirju, ja ongi september. Nii tähtis on kohal olla. Olen siin Londonis väga raputatud olnud nendel kolmel kuul. See on mind väga kohale toonud. Õnneks on veel suve. Aga keeruline on, jälle on keeruline, jälle on kõik otsad lahtised.. seekord punase täiskuu ajal kaotasin eneseusu ja korraks isegi hoiaku, et kõik on võimalik ja kõik saab korda. Mina ja kõhklused unistuste suhtes! Korraga polegi ma enam nii tugev, julge, leidlik, enesekindel, ilus, tark ja vinge kui ma arvan. Heast pole mitte midagi järgi. Ainult küsimus – kes ma õieti üldse olen.. Aga mõnikord on raske. Sellepärast ma ei saagi samal ajal süüa. Ma pean püüdma paremini aru saada.

Suvesoojus ja päikesevalgus aitab tohutult kaasa. See toidab nagu iseenesest. See ei ole midagi uut, millega ma tegelen, aga enam ei tahaks sinna laskuda talvel.

See, kui keegi sinult kihid ümbert võtab, on ühtaegu ilus ja eriline, kuid samal ajal kõige õudsem ja intiimsem protsess, mis juhtuda saab. Kogu pain&suffering vaatab sulle vastu. Ja see keegi vaatab sulle niimoodi otsa, et sa ei saa tema eest mitte midagi varjata. Hing on täiesti alasti. Sa poleks ise selle peale kunagi tulnud, et endaga nii intiimne olla, aga näed, nüüd oled nagu sunnitud. Isegi üksi oma toas ei loobu me kunagi oma kaitsetest. Aga nüüd - kas oled valmis endale päriselt otsa vaatama? Ju siis oled, miks muidu ta silmad sulle seda kõike näitavad. Palju kurbust tõuseb pinnale. Korraga on rohkem hirmu kui julgust. Tugeva ja rõõmsa kihi all on nõrkus ja kartlikkus. Need hinged, kes näitavad sulle, kes sa oled, nendega on kõige tugevamad ja püsivamad sidemed.. nad tunnevad sind teistelt tasanditelt. Nimeta seda siis näiteks armastuseks. Eriti kui sa näed ta silmist, et ka läbipaistvana tema ees oled sa hoitud, austatud ja armastatud. Vau, mis meeletu side. Sellel on väga tervendav jõud.

Minu teooria hingesugulusest on väga lihtne ja põhineb eelkõige kogemusel, aga ka kuskilt loetud mõttest, et hingesugulaste vahel on loodud lepingud ammu enne, kui nad kohtuvad. Lepingutes on kirjas täpselt, milleks see suhe luuakse, kui pikalt see kestab ja kuidas lõpeb. Leping algab ja lõppeb allkirjaga alati silmadest, silmis on sel hetkel väga eriline säde ja ruumi tekib kohalolu ja tugev armastusetunne. Ka siis, kui need lepingud lõppevad, pole seal kunagi hirmu, sest hinged on oma ülesande täitnud ja valmis edasi minema. Nii palju armastust on loodud, sa oled lähemal iseendale ja natuke jälle tervenenud. Nii on minu suhted seni olnud, nii oli Johannesega, Oscariga, Albertoga, Jonasega, Adamiga ja kõik nad on jäänud mu armsaimateks hingesugulas-sõpradeks. Nii on olnud mu tüdruksõpradega. On hinged, kellega on tee lühike ja intensiivne ja seda lihtsam aru saada konkreetsest õppetunnist. On ka neid üksikuid, kes hõljuvad kaugemal su ümber nii kaua kui sa mäletad ja sel sidemel pole konkreetsemat nime või õppetundi kui hingesugulus. Selles asi ongi, et ma ei saa neid lepinguid lugeda. Ma ei tea, millal miks või kuidas, aga ma tean, et leping meie vahel on. Ja iga kord sellele inimesele otsa vaadates on südames hea tunne – minu hingesugulane. Loomulikult ma armastan Sind.

Neid hingi mu elus on palju, aga ma ei lahterda sinna alla kõiki oma sõpru. Häid sõpru on veel rohkem. Igal juhul ei saa ma täpselt aru probleemsetest suhetest või vihastest lahkuminekutest. Hingetasandil ei juhtu selliseid asju. Olen õnnelik, et olen osanud nii teadlikke ja tervendavaid suhteid luua. Selles on vägi. Ja see viimane nüüd siin, see on midagi täiesti utoopilist isegi minu nõudlikule maitsele teadlikkuse osas.. uh! Liigun kiiresti edasi suurema kontakti suunas iseendaga ja läbi valu imetlen, et see kõik võimalik on ja et see minuga juhtub.

Energia muutub juba mõne päevaga, kui kurbus ja tagasilöögid vaikselt läbi põdeda. Juba varsti on tagasi kergus ja positiivsus ja valmisolek uusi uksi avada, midagi uut enda ellu lasta. Lõpuks ometi on vastuseis ületatud. Asjad, mis on tahtnud aega, on lõpuks liikuma hakanud. Sel nädalal on esimesed tööintervjuud. Rõõm! Lahendused paistavad.

Tagasi toitumisteema juurde. Selle biokeemiline pool ja mõtlemine „inimene peab sööma”  vajab sama palju või veel rohkemgi teadlikkust kui vaimne pool. Olen viimasel ajal jälle palju uut õppinud ja enne paastu katsetasin aluselis-happelist toitumist raamatu järgi „Food Combing For Health”. Soovitan seda raamatut, kui huvi on, minu arusaam toitumisest muutus jälle. See pole lihtsalt gluteeni- ja suhkruvaba veganism, vaid midagi hoopis põnevamat – õigete toiduainete kokku sobitamine, et seedimist soodustada! Vau. Lahe. Lihtsad printsiibid, millest keegi kuskil ei räägi. Mis mulle sellise toitumise puhul meeldib, on veel suurem teadlikkus oma ampsudest, ihadest ja isudest, sest see nõuab ette mõtlemist ja järgmiseks päevaks valmistumist. See jälle ei ole võib-olla enamik inimeste jaoks lahe. Kõigil omad hobid ja huvid! Minu jaoks tervis ja enesekasutus rohkem kui muusika või filmid..

Ning vahepeal on minust ka suhteekspert saanud. Lugedes vastavaid raamatuid loomulikult. Hehee. Põnev. Olen saanud küllaltki palju igasugust kirjandust lugeda, selle üle on hea meel.

Paast lõppes seekord kuuendal päeval. Mitte, et kõht oleks tühjaks läinud, aga mesi sai otsa. Ja pere tuli külla, nii et soovisin ka kulinaarsetest turismielamustest osa saada. Söömismõnu on nüüd mõneks ajaks veel eriti suur. Ja hingeasjad ka sammukese selgemad jälle. Lahe kogemus. Mjäuh!