kristolandco - Tumblr blog

kristolandco · 6 years

Text

MELBOURN JA TASMAANIA

Pärast veini tööd Casellas ja Griffithit panime autole hääled sisse ning sõitsime Melbourni. Viibimisime seal terve nädalavahetuse ja avastasime niisama linna. Käisime vaatamas Maailma surfi liiga võistlust WSL ja jalutasime/shoppasime kesklinnas.

Me teadsime, et töö puuvillatehases on kindlalt olemas ning otsustasime enne kolme kuud kestvat tööd natuke puhata. Tasmaania tundus selleks ideaalne koht, sest me keegi polnud seal käinud ja olime sellest ainult head kuulnud. Tõepoolest on Tasmaania imeilus! Tasmaania on Austraalia lõunapoolseim osariik ning on eraldi saar. Kõige mõtekam oli meil sinna lennata, sest praamisõit kestab 9h ja meil aega nappis. Tasmaanias on nii palju avastada, tahtsime rentida matkabussi, aga nagu ikka siis me jätame asjad alati viimasele minutile ning kui seda bookima hakkasime olid kõik juba välja müüdud. Pidime leppima natuke odavama variandiga, ja see oli ka ainuke, mis meile pakuti- väike buss, mis oli “kaunistatud” aerosool värvidega. Üle auto oli suurelt kirjutaud: “If you don't sin, Jesus died for nothing”. ( Kui sa ei patusta, siis Jeesus suri mitte millegi pärast”. Reaalselt kõik inimesed passisid meid. Meid ei tahetud isegi karavanparki ööbima lasta meie auto pärast :D.

Meie reisiplaan oli väga lihtne, käia ilusates kohtades. Kui Tasmaaniasse jõudsime oli sellel päeval riigipüha ning enamus asutused olid kinni, seega otsustasime üheks ööks rentida endale maja ja veeta esimese päeva pealinnas Hobartis. See on nii armas linnake, ja maja mis me saime meeldis meile kõigile. Väike hubane maamaja, väga maagiline. Terve esimese päeva veetsime kuulsas modernse kunsti muuseumis Mona. See oli kindlasti väärt külastamist, väga põnev!

Järgmine päev läksimegi juba enda ratatastel kodu järgi. Selle kättesaamiseks pidime ootama tunde, sest lisaks meile tahtsid veel kümned inimesed endale autot rentida. Lõpuks auto käes ja asusimegi teele. Esimese öö veedsime mere ääres looduskaitsealal, kuhu sai autoga ööseks jääda ja ka lõket teha. Järgmisel päeval otsustasime natuke matkata ja näha kuulsat Wineglass Bayd. Pärast seda sõitsime mööda ranniku äärt ülesse, et järgmine päev ilusaid koski näha. Ööbisime seekord karavanipargis ja nautisime head grilli ja jällegi lõket. Järgmise päeva kosk oli meie kõigi lemmik koht. Et koseni jõuda pidime veidike sõnajalametsas kõndima, mis oli nii roheline ja nii ilus. Peale seda ööbisime jällegi karavanipargis, et järgmise päeva kuumaks looduslikuks vanniks ja looduspargiks välja puhata. Viimasel päeval jõudsime Hobartisse tagasi, nautisime tänavatoidufestivali ning valisime ööbimisplatsi lennujaama lähedal, et hommikuseks lennuks mugav startida oleks.

Kokku olimegi Tasmaanias 4 ööd ja me jäime enda minipuhkusega igati rahule!

1 note · View note

kristolandco · 6 years

Text

GRIFFITH JA VEIN

Me pole vist kunagi elus nii palju veiniga kokku puutunud kui Griffithis. Griffith on väike New South Walesi osariigis asuv linnake, kus elab rohkem eestlasi ja itaallasi kui austraallasi. Tänu itaallastele võib Griffithi ümbruskonnast leida väga palju erinevaid veinitehaseid, kus loomulikult on peamisteks töölisteks eestlased. Meie töötasime Casella veinitehases (Casella Family Brands), mis on Austraalia kõige suurim perekonna omadis olev firma, ning impordib oma veini 50 erinevasse riiki. Tööle konkurents on suhteliselt suur ja tegutsema peab kiiresti. Sellepärast pidime me juba novembris käima Griffithis tööintervjuul, mis asus sellel ajal meist 690km kaugusel. Aga noh, kaks aastat elu Austraalias ja sõna “vahemaa” enam meie jaoks ei eksisteeri. Seega tuligi hommikul kell 4 sõitma hakata, et kell 12 tööintervjuule jõuda. Õnneks me saime tööle, see hakkas veebruaris :) Meil olid kaheksa tunnised tööpäevad 14.30-10.30, viis päeva tööl ja nädalavahetused vabad, seega vaba aega oli meil palju. Kristo töötas esimeses viinamarjapurustis. Tema ja mõned teised vennad võtsid vastu rekkaid, kes tõid tavaliselt korraga 50 tonni viinamarju. Minu ja Jette tööks oli veini transfeerimine ühest hiiglaslikust paagist teise. Seal oli kokku ligikaudu 600 veinimahutit, millest 110 iga üks mahutas 1.1 miljonit liitrit veini. Need olid tõesti hiiglaslikud. Veini transfeerimise jaoks pidime me ehitama voolikutest liiini ja veini pumba abil teise tünni saatma. Lisaks sellele pidime me kas jahutama või soojendama veini ja laadima rekkaid. Rekkade laadimine oli alati kõige toredam, sest rekkajuhtidele meeldib lobiseda. Töö ise oli väga huvitav ja vaheldusrikas. Kuna Jette töötas seal juba teist hooaega, siis ta sai iga kuu tasuta kasti veini, mis loomulikult toa nurka lihtsalt seisma ei jäänud. Meil joppas täiega, sest leidsime AirBnb kaudu mega ilusa maja. Kolm magamistuba, kaks vannituba, suur elutuba, köök, garaaž, hoov ja grillimisnurgake. Elasime seal Jette, Maiki ja Karliga. Pea iga nädalavahetus käis meie juures pidu. Juhtus nii, et juhuslikult sattus väga palju inimesi Griffithis olema, keda me oma reisi jooksul enne kohanud olime. Kuna see aasta oli veinihooaeg väga lühike, siis märtsi lõpuks oligi töö tehtud ja meil aeg jälle edasi minna.

0 notes

kristolandco · 6 years

Note

Kas koaalasid ka näind olete?

Jaa nägime, väga kõrgel puu otsas East Coastil.

0 notes

kristolandco · 6 years

Note

Kas Kristo juustesse putukad ei jää kinni ve

Ta just tõi ükspäev whitetipi(mürgine äblik) koju, mis ta juustest välja kukkus! :D

1 note · View note

kristolandco · 6 years

Note

Mis kaamerat Te kasutate? Ja mis töötlusprogramme?

Enne oli Nikon D7200, praegu oleme väiksema kaameraga milleks on Canon g7x mark II. Töötleme adobe lightroomiga, kasutame erinevaid presette jne :P

0 notes

kristolandco · 6 years

Note

Millal tagasi tulete?

Eesti sügisel!!! :)

0 notes

kristolandco · 6 years

Text

TAI

Me käisime Taisl! Meil olid piletid juba ammu ostetud, aga Balil me selle reisiga väga tegeleda ei jõudnud, seega polnud meil mitte ühtegi kindlat plaani v.a see, et saame Kristo vanematega kokku. Bali lennujaamas oma Tai lendu oodates tegi Kristo ettepaneku esimesena Patayasse minna. Kuna meie lennuk pidi jõudma suhteliselt hilja Taisse, siis otsustasime endale transpordi juba ette ära bookida, tellisime netist takso Bangkoki lennujaama vastu, kes meid Patayasse viis (1,5h sõitu). Ma ei tea miks, aga esimesed taksojuhid jääavad alati meelde, tema oli väga jutukas ja küsis meilt ilmatuma hulga küsimusi, et oma taksoäri edendada. Taksos pidime ka elamise ära võtma, me ei suuda kunagi otsustada.

PATTAYA

Lennukis küsis meie kõrval istuv mees, et kuhu me läheme, kuuldes vastuseks Pattaya ütles ta kohe, et see on kõige halvem koht kuhu Tais minna, pidi olema väga räpane igas mõttes. Ja sinna kohale jõudes tabaski meid korralik šokk, ausalt. Ei saa aru miks inimesed sinna puhkama lähevad, okei, v.a need kes on seksituristid. Tahtsime kohale jõudes kuskile sööma minna, aga ei leidnud mitte ühtegi normaalset söögikohta. Ma arvan, et enamus restoranid seisavad seal aastast kui meie polnud veel sündinudki. No hea küll, otsustasime siis McDonald'sisse minna, sellega ei tohiks ometi mööda panna. Aga no muidugi suutis Kristo Koppel sealt endale juba esimesel õhtul kõhulahtisuse saada. Ma ei tea kas seda tundsime ainult meie, aga tänavad haisesid kohtutavalt, nagu kõnniks kanalisatsioonis. Ma enne juba mainisin, et enamus turiste on seal kiimas vanamehed, kes Tai naisi (või siis ka mehi) endale voodisse ostavad. Me pole mitte kunagi, isegi mitte pildi pealt, näinud nii pikka prostituutide rida seismas ja ootamas, et keegi nende juurde tuleb, nagu seda oli Pattaya ranna ääres. Kurb, aga samas ka rõve. Peale Patayas käiku on selline tunne, et tahaks ennast keemilisse puhastusse viia. Okei, me veetsime seal neli ööd ja suutsime sealse olukorraga veidi harjuda ja esimesest šokist maha rahuneda, aga siiski, tagasi ei läheks me vist omal vabal valikul mitte kunagi.

BANGKOK

Väga suur ja laialivalguv linn. Me olime seal ainult ühe öö. Saime Kristo vanematega kokku, kes olid omale toa Bangkoki kõige kõrgemas hotellis võtnud. Meie valisime natuke tagasihoidlikuma hosteli :D. Aga kuna vanemate hotell oli nii suur, et seal puudus reaalne kontroll sellele, kes sisse välja käib, siis me veetsime enamus aja nende hotellis. Õhtul käisime 81 korrusel mereandide bufees söömas ja ööturul jalutamas. Otsustasime kambakesi, et järgmine päev sõidame bussiga järgmisesse linna ja bookisime juba elamise ka ära.

PRATCHUAP KHIRI KHAN

Mis linn see veel on, hehe? Kui vaadata kaarti, siis asub see Tai kõige kitsamas osas. Linna kitsaim koht on kõigest 11km lai. Peamiselt elavad seal kohalikud, seega turiste näeb imevähe. Me otsusaime sinna Bangkokist bussiga sõita, mitte turistibussiga, vaid ikka sellega millega kohalikud sõidavad. Meile sattus suur sinine reisibuss, mis oli natuke juba aastaid näinud. Sõit pidi kestma 4h, aga noh, kes see Tais ikka ajaga arvestab. Buss pidi väljuma kell 1 päeval, ootasime bussijaamas tund aega ja sõitma hakkasime kell 2. Algsete plaanide järgi pidime kohale jõudma kell 5 õhtul, aga jõudsime hoopis kell 8! Seega millegipärast venis meie sõit 3h pikemaks. Ausalt öeldes, on 6h bussisõitu päris pikk aeg ja pissihäda tuleb ikka peale, minul lausa mitu korda. Loomulikult oli seal bussis WC ka- väike kabiinike bussi taga, mis ei olnud just kõige meeldivam koht kuhu häda lasta, aga see selleks. Bussis avastasime, et olime valinud elamise kolmeks ööks sellises kohas, mis asub linnast 27km väljas ja seal ümbruses tundus olevat mitte midagi! Loomulikult oli see booking selline, millelt raha tagasi ei saanud, seega mõtlesime, et saame ikka hakkama. Pidime ainult välja mõtlem kuidas sinna kohale saada, sest seal linnas taksosi pole. Kristo otsustas kirjutada hotelli omanikule, et äkki ta saab meile järgi tulla, vastus oli ja, aga ta tahtis selle eest 800bahti. Lõpuks jõudis buss kohale ja väljas oli kott pime, kõigil kõhud mega tühjad. Proovisime veel kohalikult tuk-tuki vennalt paremat hinda saada, et ta meid hotelli viiks, aga nii pikki otsi nad ei sõida. Jamamist oli seal palju, mida on raske kirjeldada, aga lõpuks me tühistasime oma elamise, missest, et hotelli omanik oli vist meile juba järgi sõitmas ja kell oli juba 8-9 õhtul ning meid ähvardas tänavale jäämine. Läksime hoopis kohalikule turule sööma. Võtsime toidud peaaegu esimest putkast, ja see oli mega hea part riisiga, kõlab veits naljakalt :D Hakkasime siis uut elamist vaatama ja bookingus oli ainult kaks valikut alles! Valisime külalistemaja, mis oli meie arvates täitsa okei, ainult et Kristo vanematele sattus tuba ilma akendeta, mida neile meeldis vannitoaks kutsuda, sest seinad olid vannitoaplaatidest. Rentisime rollerid ja veetsime selles linnas 3 ööd. Kahtlemata, oli see kõige odavam ja rahulikum linn meie reisi jooksul. Randa minekuks pidi passi näitama, sest see asus sõjaväe osas, ning rannaliiv koosnes ainult väikestest krabidest, kes seal pallikesi veeretasid. Aga väga ilus! Me sattusime sinna täpselt nädalavahetusel, millal toimub kohalikele suur turg, seega õhtune tegevus oli ka olemas.

CHUMPHON

Järgmine mitte väga tuntud linn. Saime sinna marsaga, mis meid eelmisest külalistemajast peale võttis ja mis terve sõidu oli nii triiki täis kui võimalik. Sõitsime sinna vist kolm tundi? Ausalt öeldes, oli see linn üks igavamaid kus me käisime. Olime seal kolm ööd. Õnneks oli meie hotellis bassein, kus saime ühe päeva veeta. Pidime ka randa minema, kuid see oli mega tormine. Üldse hakkas ilm kuidagi külemamaks minema, kandsime esimest korda aasia reisi jooksul pikki riideid. Põhimõtteliselt ootasime, et saaks juba saarele…

KO SAMUI

…et saaks juba saarele. Laeva oodates ütles Kristo isa, et meil hakkab veel nalja saama, aga ma arvan et keegi meist ei oodanud sellist laeva sõitu. Ma vist mainisin, et meri oli Chumphonis tormine, ja see oli ka see linn kust meie laev läks. Ühesõnaga see laeva sõit oli täielik õudusunenägu ja ma siiamaani värisen kui sellest mõtlen. Me ei saanudki päris täpselt aru kas ostime pileti ameerika mägedele või tõesti loksub laev nii palju, et kõhust käib kogu aeg läbi. Mul jõudsid selle KOLME TUNNI jooksul peast läbi käia kõik kõige halvimad mõtted ja ma oleks ükskõik mida teinud, et seal laevalt minema pääseda. See oli suhteliselt väike laev, Kristo lohutas sellega, et catamaran on üks kõige püsivamaid paate, tema ainuke mure oli see, et ta oksendama ei hakkaks. Natukese aja pärast hakkas tagant poolt öökimine pihta, kuni lõpuks järg ka perekond Koppeliteni jõudis, kõik täitsid võidu kilekotte, mis meile reisi alguses juba pihku anti. Ma pole vist mitte kunagi nii kaua ja veel nii tormist merd vaadanud, kael jäi lausa kangeks, aga see oli ainuke viis kuidas mina ennast oksendamisest tagasi suutsin hoida. Lained olid vist kohati lausa 2-3m ja oksehais täitis kogu laeva. Kahtlemata oli see kõige hirmsam laevasõit meie kõigi jaoks ja terve õhtu kestis peas õõtsumine edasi. Kristo ema võttis laevasõidu hästi kokku: “Et jõuda paradiisisaarele, peab läbima põrgu!” Muidu oli saarel täitsa tore, rentisime jällegi rollerid ja käisime nädala jooksul kõik erinevad rannad läbi. Ilm ei olnud muidugi kõige parem, enamus ajast oli päike pilve taga ning viimased päevad sadas isegi vihma. 24.dets oli saare kõige ilusam ilm, sellel päeval olime hommikust õhtuni rannas ja õhtul käisime restoranis jõule tähistamas. Mina ja Mia lasime endale patsid punuda, Mia sai 12 ja mina 54. Need püsisid ilusad üle kahe nädala, siis otsustasin lahti võtta, aga väga mugavad! Käisime ka karti sõitmas, ma sõitsin esimest korda! Algsete plaanide järgi pidime minema aastavahetuseks kõik koos Ko Pha nganile, aga kuna ilmad olid natuke nutused ja Kristo vanemad tulid Taisse pruuniks saama, siis oli kõige mõtekam korraks lahku minna- nemad läksid Phuketisse päikest püüdma ja meie järgmisele saarele uut aastat vastu võtma.

KO PHA NGAN

Me hoidsime pöidlaid pihus, et ilm ei mängiks nendel päevadel vingerpussi kui me seal oleme, õnneks läks hästi, peale ühe hoovihma, mis tuli alla muidugi 10min pärast seda kui me olime ennast rannas päiksekreemiga kokku määrinud. Me läksime sinna koos Jettega FULL MOON PARTYLE (täiskuu pidu). See on pidu mis kestab terve öö ja toimub rannas, Haad Rin on selle ranna nimi. Me otsustasime endale hosteli võtta rannast u 500m kaugusel, ja maksime 140EUROT!!, et magada nari voodis ühes toas meie + veel neli inimest. Seal lükatakse hinnad peo, eriti aasta vahetuse ajal nii lakke kui võimalik, aga me ei kahetse mitte sentigi. Me olime seal kaks ööd, ja magasime max 5 tundi selle aja peale kokku. Ja tegelikult ei saanudki aru, kas magad veel nelja inimesega ühes toas või mitte, sest kõik magavad eri aegadel, pidu kestab ju 24/7. Ühesõnaga sai meie uus aasta korraliku peoga vastu võetud ja meil oli väga lõbus!

PHUKET

Meie viimane sihtkoht Tais, kus saime jälle Kristo vanematega kokku.Väga kaua me Phuketis olla ei jõudnud. Ei teagi mida öelda, seal on nii palju inimesi! Patongi rand on mõttetu ja must. Agaa me käisime seal jetiga sõitmas, mis oli mega lahe. Järgmised päevad sõitsime rolludega ja käisime palju ilusamates randades nagu Karon, Kata, Kata Noi ja Nai Harn. No ja siis kui õhtu kätte jõudis pidi linnapeale uudistama minema, ikkagi viimased päevad Tais jne. Ühel õhtul läksime mina, Kristo, Jette ja Kristo isa ping pong showd vaatama, millest ma siin väga kirjutada ei tahaks :D järgmine õhtu sai tuk-tukiga linnapeale 2 ringi peale tehtud ja siis edasi baari tantsima. Ahjaa, loomulikult ei saa mainimata jätta, et me kohtasime oma endist saksa keele õpetajat! :)

Kindlasti jäi mul palju asju mainimata mida me reisil tegime või ei teinud, aga liiga põhjalikuks vist polegi mõtet minna.

Ja järsku saigi meie aeg Taimaal läbi, nii ruttu. Musid-kallid ja lendasime tagasi Austraaliasse. Meil oli kahe päevane peatumine Malaysias ka, aga Kristo suutis jälle kuskilt kõhulahtisuse sebida, seega enda korterist me kaugemale ei jõudnudki ja peale meie elamise ei oska ma Malaysiast midagi rääkida. Reisida on tore, aga lõpuks tundus kaks kuud meie jaoks liiga pikk aeg ja tagasi Aussi jõuda oli hea. Praeguseks oleme jõudnud uude väikelinna nimega Griffith, kus ootab meid veinitehas, treeningud tööks juba käivad :)

1 note · View note

kristolandco · 6 years

Text

BALI

Meie lennuk maandus kell 12 päeval. Meil ei olnud ööbimist ja me ei teadnud kuhu minna. Kohe kui lennujaamast välja läksime hakkasid 100 matsi koos karjuma ja järele käima, taxi-taxi! Me olime kuulnud, et ega nendelt ei tasu taksot võtta sest hind on palju kallim, seega me hakkasime oma kottidega lennujaamast välja jalutama, vähemalt enda arust. Väljas oli kohutavalt palav. Me jõudsime kõndida max 10min kui enam ei suutnud. Otsustasime siis ikka takso võtta ja lasime tal viia ennast poodi, kus sim-kaarte müüakse, et me saaks endale kuskile ööbimise vaadata. Saime kaardid ostetud, hiljem tuli välja et kolm korda kallimalt kui muidu, aga see selleks. Leidsime siis air bnbst sobiva ööbimise, aga otsustasime mitte ära broneerida vaid lihsalt koha peale sõita. Sinna jõudes tuli välja, et polegi vaba tuba, aga kuskil eemal on üks villa saadaval. Läksime siis villasse, koha peal avastasime , et keegi töötaja elab villas sees ja nüüd peavad hakkama kohalikud teda välja ajama. Ühesõnaga, ootamist oli oma jagu ja esialgu tundus Bali korralik kaos. Liiklus on lihtsalt imetusväärselt imelik. Sõiduteed meenutasid tetrise mängu, kõik vabad augud täitusid rolleritega autode vahel. Me vältisime rolleriga sõitmist kaks nädalat. Kasutasime selle asemel Uberi taolist teenust nimega Crab, millega sõitmine käis sularahas ja imeodavalt! Viimased 10 päeva aga ikkagi rentisime endale need kaherattalised, ja peab tõdema, et liikuda sai palju kiiremini ja tegelikult ei olnud nii hullu midagi, liiklus tundus ühtäkki väga ühtlane ja hea vooluga. Siiski on muljetavaldav, kuidas ühe väikse rolleri peale mahub terve pere- isa, ema, kaks last, koer ja lõpuks veel mõni kodumasin ka.

Esimene koht kus me peatusime oli Canggu. Peamiselt kuurortlinn. Üks suur tänav kus võis leida kõiki erinevaid restorane, kohvikuid, poode jne. Tänava lõpus oli rand ja rannabaar. Esimesed kaks õhtut veetsime seal rannas ja nautisime päikseloojangut. Iga kord kui päike loojub, on selline tunne nagu näeks seda esimest korda, sest on lihtsalt niii ilus! Selles linnas on ka tempel Tanah lot, kus me käisime. Tegelikult võib Balil templeid leida igal pool. Enamus kodudes, kohvikutes jne on oma pisike tempel. Kohalikud usuvad, et nad peavad oma jumalatele iga päev ande andma, et neil hästi läheks. Tänaval pidi jälgima kuhu astud, sest nende jumalatele mõeldud korvikesed asusid tihtipeale ka lihtsalt tänaval nt poe ees. Igakord neid ka ei märka, ups. Jumalad on neil igale asjale ja elusolendile, nt riisile, päiksele, koerale ja kassile jne…

Järgmiseks peatuspaigaks oli Ubud. Veetsime seal neli ööd ühes väga mõnusas külalistemajas. Hommikusöögiks saime banaanipannkooke ja need olid nii head, et tellisime üks hommik lausa 10 tükki. Ubudi über käisime kõik põhilised turistikohad läbi:

Ahvi mets- reaalselt meil oli hirm kui seal metsas käisime. Ei läinud minutitki mööda kui üks ahv hüppas Kristole pähe ja hakkas seljakoti lukku lahti tegema ja lõpuks hammustas teda peast. Kõik ahvid, kes seal on tunduvad mega närvilised ja see käik polnud väga nauditav. Välja arvatud lõpus viimased 10 min, kui olime juba selle keskonnaga harjunud ja saime isegi ahviga pilti teha. Ahvid on imelikud tegelased.

Liblika park- niiii ilus! Lihtsalt üks väikene ala, kuhu on istutaud palju ilusaid taimi ja kus liblikad lendavad ringi, üks ilusam kui teine.

Kuulus kosk- no mida, ei saa aru mida inimesed selles näevad, vesi oli must ja prügi vedeles kõikjal.

Kohvi maitsmine- kõige lahedam kogemus sellel päeval. Saime maitsta erinevaid kohalike kohvisi ja teesi, kaasaarvatud see kuulus kassikaka kohvi (luwak).

Riisipõld- ilus, aga täpselt selline koht, et lähed sinna ja teed oma pildi ära.

Tagasi sõites rääkis meile taksojuht, et Bali on koht kus PEAB riisi sööma, see on püha toit, püha riis. Balil on moto KÕIK ON ÕNNELIKUD. Seda üritas taksojuht selgeks teha. Riis pannakse kasvama täiskuu ajal ühe väikese ruudukese peale väga tihedalt. Kui see juba natuke suuremaks kasvab, siis istutatakse üks haaval iga taim suure maalapi peale ümber, seda ka täiskuu ajal. Kui riis kasvab, siis lastakse partidel vabalt põllul ringi joosta, et nad sealt ebavajalikud ussikesed ja putukad ära näksas, nii on pardid õnnelikud ja inimesed ka õnnelikud. Kõik on õnnelikud. Kui riis on valmis saanud, siis hakatakse seda käsitsi lõikama. Tõmmatakse üks peotäis riisitaime välja ja siis raputatakse seda, et terad kätte saada. Vanasti oli neil komme riisi 3 tundi keeta ja see pidi väga maitsev olema. Nüüd on aga enamus inimesed riisikeetja peale üle läinud, ning see saab valmis 20 minutiga. Balil oli riis tõesti maitsev.

Ülipopp on Ubudis teha joogat ja käia erinevates spades. Jooga stuudiod ja spasi võib näha kõikjal. Kaks hommikut käisime joogas. See kestis 1,5h ja oli väga intensiivne. Kristo lihtsalt tilkus higist ja ta matt nägi välja nagu bassein, väga märg. Ja no loomulikult käisime me ka spas, et ennast korralikult mudida lasta.

Edasi veetsime 4 päeva Gili Trawagani saarel. Läksime sinna laevaga, mis sõitis u 1,5h. See on pisike saar, kus ei liigu mitte ühtegi mootoriga liiklusvahendit. Turistidele on välja mõeldud hobusetaksod ja loomilikult saab seal iga nurga pealt jalgrattaid rentida. Me tegime saarele rattaga ringi peale vähem kui tunniga. Enamus rannaäär on täis kohvikuid või restorane ning pimeduse saabudes muutuvad nad eriti säravaks! Ühel päeval käisime snorgeldamas ja isegi kilpkonna nägime. Ülejäänud päevad vedelesime niisama rannas.

Gililt Balile tagasi jõudes veetsime me kaks päeva linnas nimega Gianyar. Kristo kuulis taksojuhilt, et seal olevat hea ööturg. See oli ka ainus tegevus selles linnas. Seal polnud muud väga midagi teha v.a võidelda kõhuhaigusega mille kõik peale minu ühest kohalikust restoranist said.

Ja viimased 10+2 päeva nautisme me villat Uluwatus. Kaks lisapäeva saime vulkaani pärast, mis otsustas just meie reisi ajal altiivseks hakata. Uluwatu on selline piirkond kus on mega palju ilusaid randu. Me rentisime endale rollerid ja käisime iga päev erinevas rannas. Selleks ajaks jõudsime me Baliga juba ära harjuda ja saime seda mõnuga nautida! Külastasime Uluwatu templit, aga väga turisti asju enam teha ei jaksanudki. Tänu vulkaanile olid enamus rannad inimtühjad ka, seega oli hea aeg mõnulemiseks. Üldiselt jäime me Baliga väga rahule ja oleme kindlasti õnnelikud, et selle reisi ette võtsime!

Nüüd aga Taisse! :)

#bali

3 notes · View notes

kristolandco · 7 years

Text

TAGASI FARMIS

Pärast Jaapani reisi olime kindlad, et tahame veel tööd teha. Saime eelmiselt töökaaslaselt kontakti ja kandideerisime tööle vilja hooajaks. Vastuseks tuli JAH, te saate tööle. Jeee! Käisime enne Jaapanit juba bossiga tutvumas ja töökohta üle vaatamas, kõik tundus super. Jutt jäi, et peale Jaapanit nädala või kahe pärast lähme arstlikku kontrolli ja siis hakkavad juba esimesed tööpäevad. Otsustasime oma vaba nädala veeta Austraalia Ida kaldal. Esimene sihtpunkt oli Byron Bay. Meie õnnetuseks oli selles väikses surfarite linnas kohutavalt tormine ilm. Seega veetsime seal ainult ühe öö ja mõtlesime, et läheme tagasi kui aega üle peaks jääma.

Sõitsime edasi Noosale. See on väike kuurortlinn, mis on koolivaheaegadel paksult rahvast täis. Austraallased lähevad Noosale puhkama nagu eestlased Egiptusesse. Aga meile kohutavalt meeldis seal, seega algselt plaanitud ühest ööst sai äkitselt viis. Käisime niisama rannas, looduspargis matkamas, supi lauaga sõitmas, sõime värskeid krevette ja niisama puhkasime...

...ja seal ka meie puhkus lõppes. Saime meili, et meile ei saa tööd pakkuda, sest sellel aastal on väga halb vilja hooaeg. Nonii, väike paanika. Jäime üle pika aja töötuks hihihi. Suutsime rahulikuks jääda, sest tegelikult pole ju midagi hullu, ja hakkasime uut tööd otsima. Saatsime juba paar meili pakkumistele, mis netist leitsime. Järsku aga läks pirn peas põlema, me saame ju helistada vanale bossile ja küsida kas tööd on. Ja oligi. Nüüd me siis olemegi tagasi puuvilla farmis ja irrigeerime puuvilla st veetame seda.

Vahepeal üks veider lugu ka. Farmis elas Hollandlane Otto, kes kraavist rebase leidis ja selle ühte tuppa elama pani.(Poisid saavad keset farmi ühes majas elada, kus renditakse tuba välja. See on väga kohutavalt halvas seisus). Ühel päeval sõitis Otto kogemata kängurule otsa, no okei, ikka juhtub Austraalias. Aga tema otsustas kängurul jala ära saagida ja selle rebasele toiduks anda.. ja siis pea otsast ära lõigata ja selle külmkappi panna. Ta ise läks minema. Igasuguseid inimesi leidub...

Ja siis meid pandi öö vahetusse.

Ja hakkasid 12h tööpäevad.

Ja möödas oli 14 päeva ilma ühegi vaba päevata.

Ja siis veel 5 päeva...

... ja siis viskas kopa ette.

Meil oli kahekesi tõsine jutuajamine. Mõlemad oleme samal arvamusel- oleme liiga palju tööd teinud, põgeneme!!!

Heheh

Kuhu siis? Kristo tahab minna Drake kontsertile(räppar). Samas tahaks minna aasiasse. No lähme siis.

10. november sõidame Brisbane. Käime kontserdil ja Gold coastil.

16. november on meil pilet Balile, Indoneesiasse.

7. detsember sealt edasi Taisse, esialgu Bangkoki.

Ja me ei lähe üksi. Meiega koos tulevad Maiki ja Karl, eestlased Tartust, kellega farmis tuttavaks saime. Tagasi piletit pole veel ostnud, aga küll jõuab. Vahepeal on hea teha seda mida hing ihkab ja spontaannseid otsuseid. Proovige ka 😊

0 notes

kristolandco · 7 years

Text

IMELINE JAAPAN

Oeh, ei teagi kust nüüd alustada. Meie Jaapani reis kestis täpselt 10 päeva 4-14 september. Lendasime Sydneys Tokyosse, vahemaadumisega Philipiinidel. Me jõudsime Tokyosse kell 9 õhtul ning esimene ülesanne oli saada enda korterisse, mille me juba varakult broneerisime. Korter oli samas linnas kus lennujaam, kuid siiski võtis aega 1,5h rongi sõitu, et sinna jõuda. Algul tundus rongiga sõitmine väga keeruline, kuid tegelikult on see kõige lihtsam viis Jaapanis liiklemiseks. Korteris ootas meid juba Jette, kes jõudis sinna päev varem. Meil oli renditud igas linnas uus korter ja kõik nägid enam-vähem samasugused välja. Väga väiksed, terve tuba oli põhimõtteliselt ainult voodi. Vannituppa ja vetsu mahtus Kristo nibin-nabin ära 😄

Me veetsime 3 päeva TOKYOs.

Tokyo on nii suur linn, me jõudsime ainult kahte linnaosa avastada. Shinjuku, kus me ka ise elasime ning Shibuja. Tokyo on linn, mis kunagi ei maga. Esmapäev kell 3 öösel liigub inimesi linnas meeletult ning võib vabalt minna restorani või toidu poodi. Kuna Tokyo oli esimene linn Jaapanis, mida me külastasime, siis me lubasime endale aega ning rahulikult sellise suurlinna meluga harjuda. Käisime niisama linnas ringi, nautisime ja imetlesime.

MOUNT FUJI

Enne reisi oli Jette juba kindel, et ta tahab Mount Fuji otsa ronida (3776m). Me siis mõtlesime, et me ei saa halvemad olla kui tema, ning otsustasime ka minna. Holden liitus ka meiega. Meil vedas, sest ronisime Fuji otsa 6.sept ja alates 10.sept lõppes hooaeg ära, nii et siis poleks enam saanudki. Ega me väga ei teadnud, millesse me ennast mässime 😄Hakkasime ronima kell 8 õhtul. Netist oli kirjas, et enamus inimesi ronib 8 tundi. Me lootsime jõuda päikesetõusuks mäe otsa. Teekond möödus üldjuhul valutult, ainult et me ronisime liiga kiiresti ja pidime hakkama tempot alla võtma, et mitte mäetippu külmetama minna. Tegim pikemaid pause ja ronisime väga aeglaselt. Seal oli meeletult palju inimesi, et mäetippu jõuda pidime järjekorras seisma. Kahjuks oli ilm mäeotsa jõudes piisavalt udune ja pilves, et päikesetõusu mitte näha. Alla tulemine oli omaette nali. Jalad olid niiiiiiiiiiiii valusad ja kõik olid magamatusest lolliks läinud, nii et nalja sai nabani. Igatahes oli see vägavägaväga lahe kogemus, aga teist korda sinna enam ei roniks 😊

VIIMASEL PILDIL OLEME ÜLEVAL OLNUD 38H JA KIRJUTAME KAARTE

Järgmine peatus oli KYOTO.

Nii mõnus linn. Ja piisavalt väike, et rattad rentida ja terve linn läbi sõita. Olemuselt meenutas see natuke Tartut. Palju üliõpilasi ja mõnus õhkkond. Käisime kahes templis, bambuse metsas ja sõitsimegi niisama ratastega ringi. Seal nägime ka päris õiget Geishat, kes meist taksoga mööda sõitis.

HIROSHIMA

Hiroshimale läksime ainult üheks päevaks, et näha hoonet kuhu esimene aatom pomm kukutati. Käsime muuseumis ning sõime maailma parimat okonomiyakit(Jaapani omlett)😋

OSAKA

Viimane linn, mida külastasime. Käisime universal studios(filmide teemapark, kus on erinevad atraktsioonid filmide põhjal nt. Minion ja Harry Potter). Meil oli Osakas aega ainult kaks päeva. Viimasel päeval tahtsine minna onsenisse(jaapani kuum vann), aga me olime kõik piisavalt väsinud, et seda mitte teha 😀 Selle asemel käisime niisama linnas ringi ja nautisime oma viimast päeva Jaapanis.

Milles me olime väga üllatunud- suhi restorane ei leinud üldse nii palju kui me lootsime. Ja see sushi, mis me Eestis sööme, paksu kreemiga, ei ole tegelikult üldse mingi sushi. Õige on ikka lihtsalt riisikuubik ja kala tükike selle peal 🍣. Mida me veel sõime? Nuudleid, miso suppi, riisi sealihaga. Põhilised toidud Jaapanis.

Reis oli väga aktiivne, kui me Austraaliasse tagasi jõudsime, siis tundisime, et tahaks nüüd lihtsalt mere äärde minna ja puhata. Aga meile meeldis Jaapan tohutult!

#japantravel #tokyo #kyoto #hiroshima #osaka

1 note · View note