helenaarela-blog - Tumblr blog

helenaarela-blog · 5 years

Video

Siimu tabatud kilpkonnad

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

28.04 - 04.05 Hikkaduwa

Hikkaduwas otsustasime, et ööbime samas kohas, kus eelmisel korral. Saime hinnas päris palju alla kaubeldud, öö 10 € koos kontsioneeriga. Eelmisel korral maksime 15 € öö, mis oli samuti allatingitud. Oleme vist päris head läbirääkijad. Mis veel eriti vahva, siis saime ka täpselt sama toa, seega ei mitte miskit uut. Hikkaduwasse otsustasime jääda 6 ööks ehk siis seniks, kuni läheb lend Maldiividele (just just :).

Meie tuba Catipe Lodges.

Kaks kuud tagasi oli vaatepilt siin hoopis teine, palju rahvast ja kohvikutes elu käis. Hetkel on siin veel mõned üksikud turistid, enamus vene rahvusest. Paljud britid on oma reisibüroode poolt koju lennutatud, kuna nende valitsus oli ohu määra Sri Lankal tõstnud, siis kohustab see paketireisijad koju lennutama. Paljud meie lemmik kohvikud/restoranid on suletud, kuna hooaeg hakkab ka siin läbi saama. Ilm ka just kaasa ei aidanud.

Jäigi rohkem aega tänavakunstiga tutvumiseks..

Rand, kus olime ainult meie kaks..

Kahjuks saime ilma tõttu ainult ühel õhtul nautida päikeseloojangut ja seda ka mitte täies ulatuses, kuid tegelikult on siin päikeseloojangud meeletult ilusad.

Siimul õnnestus veel tabada kilpkonni. Kahjuks Helen selle 6 päeva jooksul ei näinud enam ühtegi (vaata videot eraldi postituses). Mis teha, kui õigel ajal õiges kohas pole..

Meie oskasime aga halvast ilmast ka rõõmu tunda :)

Ja leia pildilt Helen..

04.05 ja hüvasti Sri Lanka

Laupäeva hommikul pakkisime oma kompsud, käisime söömas ja oligi aeg vaikselt Sri Lankaga hüvasti jätta. Otsustasime, et lähme Hikkaduwast otse lennujaama, et vältida ühistransporti, Colombot ja rahvarohkeid kohti. Uber lennujaama (meie ööbimisest 145 km) maksis koos kiirtee maksudega umbes 28 €. Ohutus siiski ennekõike!

Nagu varasemalt sai mainitud, siis järgmine sihtkoht on meil Maldiivid, mis on Heleni sünnipäeva üllatusreis. Tuleme küll korra veel Sri Lankale tagasi, et 1 öö lennujaama lähistel veeta ja siis juba euroteekond ette võtta..

Igaljuhul aitäh Sri Lanka, oli imeline seiklus! Kindlasti võtame reisi veel eraldi postituses kokku ja toome välja ka veidi rohkem numbreid ja huvitavaid fakte.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

23.04 - 28.04 back in Unawatuna.

23.04 pärastlõunal jätsime Mirissaga teistkordselt hüvasti, et sõita bussiga 30 km mööda rannikut pealinna suunas Unawatunasse. Kohta, kus eelmisel korral olime vaid 2 ööd ja kuna meil on aega üle, mõtlesime, et uudistame korra ka seda kohta veel. Bussisõit möödus küll rahulikult, kuid otsustasime, et see jääb meie viimaseks ühistranspordi kasutuseks Sri Lankal, kuna terrori tõttu ei tundnud end seal kõige kindlamalt ja ka lähiajaloost (kodusõja ajast) pole võõras intsident granaadiplahvatusest bussis.

Elamine oli meil küllaltki mõnus ja plussiks oli kindlasti rõdu, mis avanes küll maantee poolele, aga vähemalt oli midagi tänavalt jälgida. Unawatuna Guest ja öö maksis 11 € konditsioneeriga toa eest. Tipphooajal kindlasti mitu korda kallim.

Lisaks terrorile hakkas saareriigis käest ära minema ka ilm, olgugi, et lõuna ja läänekaldal on peamine turismihooaeg läbi, siis pidevad vihmapilved ja hoovihmad on siiski aprillis veel pigem ebatavalised.

Õnneks pidas hotellomanik all ka kohvikut, mis kvaliteetset ja mõistliku hinnaga (1.5 - 2 €) kohvi serveeris.

Terrorist tingituna oli igapäevane liiklus kõvasti hõredam ning ka turiste oli vähem (seda kindlasti ka lõppenud hooaja tõttu). Samuti jätkusid öised liikumiskeelud, mis õhtul kella 9st jõustusid. Meie püüdsime sellel end mitte häirida lasta, magasime kaua, käisime tiirud rannas, nautisime head toitu ja igapäevaseid puuviljaõhtuid.

Siimu lemmikud pannkoogid..

Heleni lemmikud Hopperid (kohalikus stiilis pannkoogid)..

Päev rolleri seljas

Järgmisel päeval otustasime päevaks rolleri rentida, et ümbritsevaid randu ja üht teeistandust uudistama minna ning et lihtsalt veidi vaheldust saada.

Inimtühju randu jagus igale maitsele..

Teeistandus, mida seekord külastasime oli eriline sellepoolest, et seal kasvatatakse väga kvalieetset ja luksuslikku “Virgin White Tea” sorti, mida paljas inimkäsi kordagi ei puutu. Nimelt korjatakse seda väga ettevaatlikult kaitsekinnaste, maskide ja kääride abil. Kui tavaline teekorjaja võib heal päeval korjata 30 kg jagu teelehti, siis antud tee puhul jääb see kogus 160 g piiridesse. See on kõige antioksüdantide rikkam (10.11%) tee, mis peaks tervisele väga kasulik olema - aitab ennetada erinevaid vähiliike ja muid raskeid haigusi.

Lisaks sellele kasvatati seal ka tavalist musta teed ning kõiki teesorte oli võimalik pärast lusika ja pitsi abil nende teepoes proovida.

Ei suutnud meiegi ahvatlusele vastu panna ja lasime end ostulõksu tõmmata ning lahkusime poest päris korraliku arvega, ise pärast arutledes, et kuhu kurat me need teepakid veel oma pagasis mahutame. Kuulsat imeteed ostime kaasa kõige pisema 15 g paki, mis võimalik oli ja maksis see 15 €. Parem oleks, kui nüüd mõlemad oma 100 sünnipäeva ära näeme.

Tagasi ööbispaika sõites kohtasime tee ääres kuulsaid “posti-kalamehi”.

Sama kiirelt, kui Siim pildid tegi, hüppas kuskilt välja kohalik asjapulk ja küsis meilt piltide eest ligi 10 €. Olime varemgi kuulnud, et neid mehi pildistades tuleb kiirelt minekut teha või siis üldse mitte pildistada, aga, et nii nahaalselt raha nõutakse, tuli üllatusena. Tegime veidi lolli nägu ja liikusime sujuvalt rolleri poole ning tegime sealt kiirelt minekut, õnneks oli pealikul parasjagu ühe teise turismigrupiga tegemist, seega meie minekut ta kohe vast ei märganud...

Ülejäänud päevad kulgesid mõnusalt puhkuserütmis - magasime, kohvitasime, pikutasime rannas, sõime ja kordasime..

Boonusena sain Helen rannas oma soovitud kiigepildi. Siimu miinuseks oli aga ilm pilves, seega täit plussi selle eest vast kirja ei saanud..

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

21.04 - 23.04 Elu terrori hirmus

Pühapäeva hommikul, kui ööbimine oli vahetatud, istusime oma terrassile, et korra uudiseid lugeda, enne, kui randa liigume. Kuid siis hakkasid mõlemile järjepanu tulema kummalised sõnumid, et kas kõik on ikka korras teiega jne. Võtsime siis isegi uudisteportaali lahti ja saime mõlemad shoki. Sri Lankat oli tabanud terrorirünnak. Olemine läks meil mõlemil küllaltki ärevaks ning hoidsime pidevalt uudistel silma peal, püüdes samal ajal rahulikuks jääda ja veel viimaseid nädalaid saarel nautida.

Kui pärastlõunal linna suurimas toidupoes käisime ja nägime, et see imelikul kombel kell 3 päeval kinni pannakse, võttis juba kukalt kratsima ja tundus, et midagi on ikka päris mäda. Lugesime siis uudiseid ja saime teada, et alates kella 6st õhtul algab 12 tundi kestev liikumiskeeld. Peatselt tuli sõnum ka Välisministeeriumilt (registreerisime end rünnakut kuuldes nende kodulehel ära) ja siis läks toidu varumiseks, sest ei osanud oodata, mis järgmised päevad tuua võivad. Inimesed tundusid väga rahutud, puuviljahütid olid tühjaks ostetud, väiksed poed (mis veel lahti olid) krõpsu ja küpsiseid ostvatest turistidest pungil ning liiklus närviline.

Lisaks blokeeriti kogu riigis ära ligipääs sotsiaalmeediale ja erinevatele suhtlusappidele. Meie õnneks pääsesime sellest kergesti mööda, kuna omasime VPN programmi, millega saab end lihtsalt öeldes näidata asuvat teises riigis.

Tegime meiegi ostud arvestusega, et kui järgmise päeva ka toas peame veetma, siis saame hakkama. Pidasime silmas ka tervislikkuse faktorit :)

Omavahel naljatledes sai öeldud, et õnneks kõrge müür elamise ümber kaitseb meid... Tegelikkuses oli muidugi asi naljast kaugel, aga meie väga ei muretsenud, kuna ööbisime külalistemajas, kus on 2 tuba ja mis asub suurematest hotellidest eemal ning rünnakud toimusid meist umbes 150 km kaugusel.

Järgmisel päeval oli kõik juba enamvähem vanaviisi. Liiklus oli lihtsalt hõredam ning liikumiskeeld algas õhtul kella kaheksast. Püüdsime ka ise rohkem omaette hoida ja pimedas enam ringi ei liikunud. Helen käis veel õhtul elu paremuselt teises (parim oli Balil, Ubudis) massaažis, kus eelneval Mirissa külastusel ka koos käisime. Kui keegi peaks kunagi siiakanti sattuma, siis Secret Root Spa ja 90 min maksis 20 €.

23.04 hommikul käisime veel üheks lemmikuks kohaks saanud mäel (Coconut Tree Hill) vaadet nautimas, kui selgus, et ilm on seekord parem, kui viimasel korral ning seega tuleb ka uus fotosessioon läbi viia..

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

20.04 Tere jälle Mirissa!

Sisemaa rõskuse ja heade toidukohtade puudumise tõttu otsustasime tagasi mere äärde pageda. Kuna Sri Lankalt lahkumiseni on meil veel 2 nädalat aega, siis võtsime vastu otsuse, et külastame lõunarannikul meile armsaiks saanud kohtasid. Esimeseks sihtkohaks valisime Mirissa, mis tähendas 8 tundi sõitmist, 3 erineva bussiga. Jõudsime bussijaama (kust selle teekonna peamine buss väljust) suhteliselt varakult, sest ega keegi täpselt ei tea, mis kellast bussid väljuvad. Olime kindlad, et bussi algpeatus on sellest samast bussijaamast, aga oh üllatust, kui nägime, et buss sõitis ette ja oli rahvast täis. Eelmisel päeval, kui bussiaegu küsisime, öeldi majutusest mingi arusaamatu lause, millest me suurt välja ei teinud. Nüüd tekkis juba kahtlus, et ehk oli see kuidagi seotud koha broneeringuga (mida busside puhul väga teha ei saa). Kuna pühad ja puhkused olid lõppemas, sõitsid ka kohalikud tagasi kodudesse ja seetõttu ka bussid rohkem ülerahvastatud.

Siimu nägu vajus väga pikaks, kui kuulis enamike suust sama sihtkoha nime nagu meilgi. See tähendas vaid üht - ilmselt tuleb järgnevad 4-5 tundi püsti seista bussis, kus isegi istumine mugav pole.

Tuleb olla loov ja endale ise istekoht tekitada..

Meiega koos seisis veel üks väga kihvt Hollandi paar, kellel oli kaks last (alla 10 aastased). Perekond jäi silma juba seetõttu, et nende olek oli nii avatud, ülimalt sõbralikud ja mõnusa chilli olemisega. Lapsed olid super tublid ning sama chilli olekuga nagu nende vanemadki. Poiss magas kohati kohalike süles ja kumbki ei jonninud.

Selle pikema otsa lõpus saime mõlemad ka pooleks tunniks istuma ning Siim sai müsteeriumile lahenduse. Sattus rääkima kohalikuga, kes oli märganud, et oleme algusest peale seisnud. Siis ütles ta aga kohutavalt sarnase sõna päev varem majutuses kuuldule. Siim palus tal korrata ning sai 75% tõenäosusega kinnituse, et see tähendas bussidepood. Seega võis arvata, et targemad kohalikud ennetasid istekoha probleemi ja läksid peale juba depoos, enne esialgset peatust.

Bussis otsustasime, et kohale jõudes teeme ühed õlled ja premeerime enda kannatlikkust. Ühest sai muidugi kolm-neli, lisaks veel veidi rämpstoitu (kelle jaoks rohkem, kelle jaoks vähem rämps..)

Siimu hiiglaslik burger..

Järgmisel päeval otsustasime vahetada ööbimist, kuna ilma kontsioneerita oli siiski liiga palav magada. Siim valis kärmelt välja meile sobiva ööbimise, pakkisime asjad ning läksime oma uude elamisse.

Meie lemmik hommikusöögi koht “Shady Lane”. Seal proovisime küll kõik toidud ära.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

18-20.04 Haputale ja Hr. Lipton

18.04 (palju õnne veelkord Jürile, Siimu isale) otustasime sõita mõneks päevaks jällegi sisemaale mägede vahele. Linnaks seekord Haputale, kus asub palju teeistandusi, millest kindlasti kuulsaim on Liptoni oma - jah just selle samuse kollastes pakkides Maksimarketites ja Rimides müüdava Liptoni oma.

Teekond Arugam Bayst oli umbes 150 km pikkune, kestis kokku ligi 6 tundi ja hõlmas endas 3 erinevat bussi. Seekord polnudki kõige tüütum teekond ja kõik sujus kuidagi mõnusalt ning ümberistumised olid kiired. Ilmselt oleme juba ka harjunud kõige sellega..

Haputale võttis meid vastu uduse ja vihmasena ning küllaltki rõskena. Hotellitoas (Silanway Holiday Inn, 14.5 € koos kesise hommikusöögiga) oli olemine samuti küllaltki niiske ja mitte kõige mõnusam. Kaasa ei aidanud ka Heleni poolt märgatud hiiglaslik prussakas, kes voodi alla peitu puges (järgmisel päeval Helen siiski tabas ta). Söögikohtade valik oli linnas vägagi nutune ning ühelgi korral me midagi head kahjuks süüa ei saanud. Siimu jaoks lõppes õhtu positiivselt, sest avastas õllepoest uue margi, mida mujal veel näinud polnud ja mille kohe ka ära testis. Alkoholipoode oli selle väikse linnakese peale ikka ohtralt palju, 50 meetri raadisuses võis kohata ligi 4-5 poodi. Samal ajal korraliku toidupoodi polnud. Ilmselt on sealsed inimesed tee joomisest lihtsalt tüdinenud.

Meie tuba Haputales.

Siimu leid...”kolme mündi” õlu. Maitses kehvemini, kui peamine Lioni laager.

Liptoni teeistandus

Uuel päeval oli varajane äratus, et 06:30 hommikut süüa ja seejärel juba Liptoni teeistandusega tutvuma minna. Varahommikul on seda lihtsalt kõige parem, kuna hiljem läheb mägede vahel pilviseks ja ei pruugi nii head vaated olla. Meil ilmaga igaljuhul vedas ja päike säras taevas. Sri Lankalt sai kuulus teebränd oma alguse, kui 19. sajandi lõpul Sir Thomas Lipton seal omale teeistanduse soetas. Teeistandus on Haputale linnast umbes 15 km kaugusel ning läksime sinna kohaliku minibussiga, mille eest meilt 0.5 € näo pealt küsiti. Viimased 2-3 km tuli meil jalutada (alternatiivina on muidugi igal meetril tuk-tukid), et jõuda päris tippu, kuhu pääsemiseks on vaja ka 0.5 € pilet soetada. Bussisõit kulges mööda väga kitsast ja käänulist mägiteed ning vaated olid võrratud ja kukkumised väga kõrged.

Ülejäänud kirjeldavad juba pildid paremini..

Veidi poseerimist ka ikka..

Siim ei saanud ju kehvem olla.. või siiski !?

Ja muidugi ei saanud jätta kasutamata võimalust Härra Liptoniga poseerimast.

Allaminekul otsustasime jalutuskäigu kasuks, mis kujutas endas umbes 5-6 km pikkust teekonda suuremasse külasse, kust juba bussiga tagasi ööbimiskohta sõitsime.

Lõpetuseks veel mõned pildid ümbritsevast loodusest.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

Fotosessioon Whiskey Pointil

Kutsa ei teinud mitte lihtsaks meie ühiste piltide jäädvustamist...oli nagu takjas meil pidevalt küljes.

Vahepeal suutsime ta ära rääkida..

Kõik need pildid said võimalikuks Macgyveri (loe: Siimu) nutikusest. Põlenud toikast ja Heleni patsikummist valmistas ta statiivi.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

13-17.04 - jooga, rand, päike

Nädalavahetusel (13-14.04) võtsime rahulikult Sri Lanka uue aasta vastu. Suuri pidustusi sel ajal ei toimunud, pigem ollakse kodus pereseltsis ning minnakse ühiselt puhkama (mägiküladesse, randadesse). Paljud poed ja toidukohad on sel ajal suletud, ühistransporti liigub vähem ja randades võib märgata ohtralt kohalike.

Helen leidis endale sobiva jooga koha, kuhu esmaspäeva hommikul suutis ka Siimu kaasa tirida. Mõlemad jäime rahule ning keha oli päevaks üles äratatud. Joogatunni hind 1000 kohaliku (umbes 5 € nägu).

Pärast joogat sõime hommikusöögi ja võtsime ette pika jalutuskäigu inimtühjal rannaribal.

Tundub mõnus, aga tegelikkus oli 35+ kraadi kuumust ja veest jahutust ei õnnestunud saada, sest lained tundusid sel rannaosal ohtlikud.

Lõunat sõime oma lemmikuks saanud kohas Karma Gardens, mis serveeris hõrgutavaid smuuti-bowle.

Pildil Siimu lemmik šokolaadi-maapähklivõi bowl (800 kohaliku ehk 4€).

Päiksetõus

Uuel hommikul tegime varajase äratuse 05:30, et jõuda randa päiksetõusu nautima, mis pidi siin eriti kaunis olema.

Plaan oli oma uue pähemääritud lina peal laiutada, aga koerad arvasid teisiti..

Siimul jäi unetunde ilmselgelt väheks..

Helen soovis kõik kolm kutsikat kodustada..

Pärast päiksetõusu puhkasime veidi ja otsustasime päevaks rolleri rentida (1000 kohaliku, ca 5€), et veidi omalkäel ümbrust avastada. Pole eriti julgenud Sri Lankal rollerit kasutada, kuna oleme lugenud halbu kogemusi politseiga ja otsene vajadus seni puudunud. Õnneks üks vanem saksa paar julgustas meid, et ei erine see tegelikkuses teistest Aasia riikidest ja politsei kontrollib siin turiste isegi vähem.

Algselt plaanis Siim sõita ühe kivi juurde, mille otsast pidid head vaated avanema. Paraku kohe, kui Helen nägi hoiatavaid silte krokodillide kohta, pidime sekundi pealt otsa ringi keerama. Tema õigustuseks olevat seal lähedal paar aastat tagasi üks surfar just kroko rünnaku tõttu hukkunud.

Hiljem rolleriga üle silla sõites nägime suurt krokot ojas ujumas ja kui oleksite Heleni nägu näinud..hahaha. Tagasiteel tegime seal ka peatuse, et krokot jäädvustada, kuid paraku arvas tema teisiti ning kedagi pildile polnud saada.

Päeva teise poole veetsime Whiskey Point rannal, kus viisime läbi ühe lõbusa ja positiivse fotosessiooni. Pildid juba järgmises postituses..

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

12.04 - Kumana Rahvuspark

Äratus kell 04:30. Kell 05:00 võeti meid hotelli juurest vinge džiibiga peale, et minna Kumana Rahvusparki.

Sõit rahvusparki oli väga maagiline, nähes kuidas loodus ärkab ja loomad/linnud oma tempos toimetavad.

Leopardi jäljed..

Eemal olid armsad täpilised hirved

Kahjuks paabulind ei keeranud meile õiget poolt ning tema ilusad värvilised suled jäid jäävustamata.

Nii me ringi kimasime. Peale meie oli autos veel kaks saksa tüdrukut.

Meie džiibijuht austas väga loomade privaatsust, ega seganud nende toimetusi. Jäime eemal seisma, et elevandipere saaks teed ületada. Olime kuulnud, et teistes rahvusparkides ei arvestata loomade vabadust ning sõidetakse neile autoga nii nina alla, kui võimalik.

Tähelepanelikult vaadates on näha, kuidas kroko ootab oma lõunaampsu..

Vesipühvlid oma spa mõnusid nautimas

Kahjus väga kirevat loomariiki me ei näinud. See eest võrratut loodust, tohutult erinevaid ja värvilisi linde, mis oli lihtsalt vau. Kokkuvõttes jäime safariga rahule, kuigi oleks tahtnud rohkem loomi näha. Maksumuseks kujunes 25 € nägu. Igaljuhul hea meel, et vähemalt üht safarit otsustasime külastada, tulevikus on hea võrdlusmoment olemas mõne teise riigi safariga (nt Aafrika), mida sooviks külastada.

Peale safarit olime mõlemad väga väsinud ning läksime randa puhkama.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

10.04 Arugam Bay

Trincomaleest võtsime suuna Arugam Bayle, mis asub saare idakalda allosas. Sõit sinna kestis kokku 8h ja hõlmas 2 erinevat bussisõitu ja lõpetuseks lühikest tuk-tuki otsa. Kindlat majutust meil broneeritud polnud, kuid eeltöö oli tehtud ja 3 sobivat varianti välja vaadatud. Läksime kohale kõige ilusamasse, et hinnas veidi läbi rääkida, sest kõrghooaeg siin algab mais ja kestab kuni septembrini. Läbirääkimised läksid edukalt ning saime vajalikus hinnas kokkuleppele.

Green Ocean Bay, 14€ koos hommikusöögi ja konditsioneeriga (kõrghooajal 2-3 korda kallim).

Sel päeval täitus meil 2 kuud Sri Lankal ning otsustasime end premeerida linna parima pizza ning hiljem mõne õllega.

Sai ära proovitud ka viimane versioon kohalikust toodangust - Lion Strong 8.8 %. Kuna me alkoholi pruugime siin väga vähe, siis suutsid 3 pudelit õlut (millest 1 kange) tekitada järgmiseks päevaks endalegi üllatuseks kergelt hõreda oleku. Kuna siinkandis elab palju moslemeid, siis pole meie peatumispaiga läheduses ka ühtegi tavapärast alkoholipoodi. Eksisteerib ainult üks õlle baar/pood, kus müüakse õlut tavapärasest hinnast ligi 2 korda kallimalt. Võtsime igaljuhul positiivselt selle uudise vastu.

Arugam Bay ise on tuntud kui väga populaarne surfisihtkoht, kus ka Red Bull võistlusi korraldab. Hetkel ongi siin veel madalhooaeg, kuna meri on rahulik ja piisavalt laineid pole. Lisaks asub lähedal Kumana rahvuspark, mida meil plaan külastada ning ringi sõites võib kohata metsikuid elevante ja krokodille...sellest juba lähemalt järgmistes postitustes.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

Trincomalee päevakava piltides

Hommikusöök - enamik päevadel otsustasime Sri Lanka kohaliku hommikusöögi kasuks (5€ kahele).

Ranna chill

Lõunaks puuviljad (pilt puudub, liiga head olid) ja mahlad..

Lõunane chill rannabaaris..

Õhtusöök pimeduses elektrikatkestuse ajal. Siimule tuunasteik (4.5€) ja Helenile krevetid (300g ja 5.5€).

Päeva lõpp...magamise ajal kedagi pildistamas polnud.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Video

Trincomalee hinduistlik tempel (loe: Bagavathi Sri Pathrakali Amman Kovil) seestpoolt.

0 notes

helenaarela-blog · 5 years

Text

10.04 - bye Trincomalee

Peatumine Trincomalees venis lõpuks koguni 10 öö pikkuseks ning koht muutus igati koduseks. Kujunesid välja oma põhilised söögikohad, puuviljamüüjad ja muidu tuttavad näod. Peamiselt möödusid päevad režiimil: äratus (ilma kellata), väike trenn (vahel ka õhtuti), hommikusöök, rand, lõunaks puuviljad, hotellis lebo, õhtusöök, lebo, magama.

Juhtus sekka ka mõni ülalmainitud režiimi väline päev, kui sai tutvutud Trincomalee linnaga (meie ööbimine oli 4 km eemal Uppuvelis) ja teiste lähedalolevate randadega (Nilaveli ja Marble beach).

Trincomalee linnaekskursioon

Trincomaleega tutvumiseks valisime kõige kuumema päeva (tegelt olid nad kõik ilmselt sama palavad), aga pidasime vastu ja saime kõik vaatamisväärsused üle vaadatud, mis millegi erilisega silma ei paistnud.

Külastasime meremuuseumi, mis oli riigi arengutaset, ressursse, sõjas peaaegu hävimist ja muud arvesse võttes küllaltki asjalik. Lisaks tehti meile privaattuur, sest kedagi teist muuseumis polnud, mille käigus kõike tutvustati ja muuseumi katusele vaadet nautima viidi. Piletit muuseumi külastuseks polnud, öeldi ainult, et pärast võib “annetada” oma äranägemise järgi. Paraku meil väikest raha eriti tol hetkel polnud ja saime anda ainult 140 kohaliku (0.7 €), mis pigem läks meie giidi taskusse, sest ta nägu vajus veidi ära summat nähes. Lisaks oli ta meile tuuri tehes väga väga innukas.

Pärast muuseumikülastust käisime veel paaris templis, millest lähemalt midagi rääkida pole ning ilmselt pildid räägivad enda eest kõige paremini.

Teel templisse leidsime palju uusi sõpru..

Ja lõpetuseks värskendav "coconut with a view”

Marble beachi külastus

Ühel päeval otsustasime külastada meie ööbimisest umbes 20 km kaugusel asuvat Marble beachi, et oma rannale väikest vaheldust saada ning pidi olema ka väga puhas ja ilus rand. Kuna saime tuk-tuki juhiga heale kaubale, otsustasime sinnaminekul mugavuse kasuks (3.5 € 20 km eest).

Rand asus alal, mis kuulub sõjaväe kontrolli alla ning peale meie ühtegi valget sealt ei leidnud. Millegi erilisega rand meie jaoks ei hiilanud. Veetsime veidi aega päevitades ja raamatut lugedes ning otsustasime, et kodurand on ikkagi parim. Ranna juurest ühtegi transporti tagasi ei liikunud ning suure teeni meil kõndida ei lubatud sõjaväelaste poolt. Õnneks tuli meile vastu üks kooliõpetaja, kes oma õpilastega just rannast lahkumas oli ja meid oma ekskursioonibussile võttis.

Tasuta küüt koju..

Pärast rannaskäiku käis Siim veel linnas juuksuris (2€) ja Trincomaleest koju otsustasime mööda randa jalutada.

Kurvastuseks leidsime rannast palju prügi, millest osa oli sinna meri uhtunud, aga suur osa sellest oli kalurite kätetöö, sest sellel rannaosal elas palju kohalike kalureid.

Helen aitas 0.00001% sellest ära koristada, saades ka kohalikelt kiita..

Siim käis samal ajal kohalikuga selfitamas..

Elamistingimused olid paraku väga nukrad poisil.

100 kohaliku (0.5€), mille Siim poisile andis, lõid tal silmad särama ning jooksis kiirelt sõprade juurde uhkustama.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

Trincomalee - Welcome to Paradise!

Äratuskell 05:30, et kell 07:00 alustada bussisõitu Jaffnast idakaldal asuvasse Trincomaleesse, mis kestis 4.5 tundi. Kauem väga poleks suutnud, sest bussisõit oli “talutavalt” ebamugav - kohalik muusika keerati põhja ja nahk-kile istmed panid higi mõnusalt mööda keha voolama. Helen suutis bussis isegi magada, Siim väga ei julgenud, sest kartis, et lendab järskude pidurtuste tõttu peaga eesolevasse istmesse. Lisaks otsis ta terve tee asendit, sest istmevahed on bussides väiksemad kui Ryanairi lennukitel.

Väga positiivseks üllatuseks osutus aga meie ööbimine. Siim kontakteerus eelneval õhtul erinevate majutustega ning küsis pakkumisi, lootuses saada veidi parem hind, kui bookingus.

Seekord saime korraliku lotovõidu, konditsioneeriga tuba 7.5 € eest. Tegu väga puhta ja viisaka toaga, konks seisnes selles, et kogu külalistemaja (10 tuba) on hetkel tühi ja hooaeg alles läheb käima siin kandis. Seetõttu ka 50% allahindlus hinnas.

Kui nüüd päris täpne olla, siis meie elamine asub Trincomaleest 5 km kaugusel Uppuvelis, mis on linnale lähim rannakuurort. Rand ja valik suurepäraseid söögikohti asub elamisest vaid paarisaja meetri kaugusel. Heast toidust oleme viimastel päevadel väga puudust tundnud. Siin on kõik meile vajalik olemas, mis pani ka mõlemi silmad särama.

Siim (paremal) ei julgenud liiga järsku üleminekut tervislikule toidule veel teha..

Rannaga oleme ka esimestel päevadel väga rahule jäänud.

Kalamehi spioonimas..

Kuna meile jätsid esimesed kaks päeva väga hea mulje, otsustasime, et jääme siia koguni 8 ööks. Võtame tempo veidi maha ja lülitame mõneks ajaks muust maailmast end välja.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

Point Pedro - kõige põhjapoolsem punkt.

Laupäeval oli plaan varakult ärgata, et sõita Point Pedrosse, kus asub Sri Lanka põhjapoolseim punkt. Väikse tehnilise rikke tõttu varajane äratus paraku ei õnnestunud ning saime kodunt liikuma alles keskpäeval. Eelneval õhtul mõtlesime pikalt, kuhu oma väljasõidu planeerime, kuid teiste kogemusi lugedes ei tundunud ükski neist oma teekonda väärt. Seetõttu otsustasime 30 km (mis kestis üle tunni) bussisõidu kasuks, et jõuda Point Pedrosse.

Siim ütles, et bussisõidul pidid avanema küllaltki kenad vaated, siin nad on..

Nagu pildilt näha võib, siis oli tegu järjekordse “mõnusa” bussisõiduga, kus istuma saime umbes 15 minutit enne sihtpunkti jõudmist. Õnneks oli tagasitee kõvasti mugavam.

Kuna me polnud juba päris pikalt merevees ujumas käinud, tahtsime kindlasti ka randa sulistama minna. Rand oli ilus ja inimtühi.

Kahjuks aga leidus seal ka palju prügi..

Kindlasti annaks sellest kandist teha korraliku kuurorti, kui veidi puhastus ja promotööd teha. Kindlasti on suure jälje siia jätnud ka 2004 aasta tsunami ning kodusõda.

Randa jalutades leidsime kaks uut sõpra.

Tagasiteel aga mitusada sõpra... Nahkhiiri lendas paari suure puu juures päevasel ajal tõesti mitusada. Ja nad olid oi kui suured. Hiljem lugesime, et tiivaulatus on neil kuni 150 cm. Kutsutakse neid lendavateks rebasteks ja puuvilja nahkhiirteks.

Bussiga tagasi Jaffnasse sõites nägime aknast hulganisti flamingosi, kes kahjuks pildile ei jõudnud.

Kuna meile kokkuvõttes see kant 3 päevaga erilist muljet ei suutnud jätta, siis otsustasime järgmisel päeval ette võtta pika bussisõidu, et jõuda idakaldal asuvasse Trincomaleesse.

Lõpetuseks muuuud kiirteel..

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Text

Jaffna ja elektrikriis

Teisipäeval 28.03 sõitsime rongiga põhja poole, nimelt Jaffnasse. Alles hiljaaegu pääsesid turistid sinna kanti lubadega või siis üldse mitte. Põhjuseks 2009 aastal lõppenud kodusõda (kestis pea 26 aastat, üle 100 000 hukkunu), mis leidis aset riigi põhja - ja idarannikul. Selle tõttu pole ka turism veel põhjaosas eriti arenenud, kuna seal kestis sõda kõige pikemalt ja ulatuslikumalt.

Rongisõit kestis veidi üle 4h, pilet 3ndasse klassi maksis 1 €. Ruumi oli vahelduseks jälle küllaga ning istumiskohti jagus kõigile. Kuna vaated kõige imelisemad polnud, siis tuli aega veidi muudmoodi sisustada..

Näiteks nii..

Või hoopis nii..

Sõidu üks põnevamaid momente päädis peatusega, millel oli lihtsalt huvitav nimi - “Elephant Pass”.

Majutuse osas oli valik küllaltki kasin, kuid õnneks leidsime endale sobiva 12.5 € maksva konditsioneeriga (mis küll eriti ei jahutanud) ilma hommikusöögita toa. Veidi väsinud ta oli, aga planeeritud 3 ööks ajas asja ära.

Lisaks oli ka omanik väga tore ja Siimust peajagu pikem (kahjuks pilt jäi tegemata) härrasmees.

Boonuseks veel ka küllaltki mõnus terass.

Esimesel päeval palju korda ei jõudnud saata, tegime ühe 5 km tiiru linnaümbruses, käisime söömas ja läkski juba pimedaks. Kuna meie elamine oli keskusest pea 3 km kaugusel, siis koju sõitsime vahelduseks tuk-tukiga..

Majutuses ootas meid aga pimedus. Saime omanikult teada, et valitsus on hiljuti kehtestanud korralised elektrikatkestused nii hommikuti (2-3 h) ja õhtuti (1h), sest riigis on puhkenud elektrikriis. Põhjuseks väga kuumad ilmad, mis on veetaseme alla viinud, häirides sellega elektrijaamade tööd.

Linnaekskursioon

Uuel päeval jalutasime mööda Jaffnat ning vaatasime üle peamised vaatamisväärsused, mis millegi erilisega kahjuks ei hiilanud.

Tempel, kuhu me miskipärast sisse ei jõudnudki. Kui tavaliselt peavad ikka õlad ja põlved kaetud olema, siis siin peavad mehed näiteks ülakeha paljaks võtma.

Üldine linnapilt oli väga rahulik ja küllaltki puhas. Jaffna ja üldse saare põhjaosas elab palju hindusi ja see paistis linnapildist ja restoranide valikust ka ilusti välja. Lisaks saime rohkem tähelepanu ja kohati ka võõrastavaid pilke kohalikelt.

Mõned klõpsud meie ekskursioonilt..

Siimu lemmiktänav (ilma mingi kindla põhjuseta)..

Uudishimulikud, kes ikka selfitada ka tahtsid..

Tavapärane kesklinna liikluspilt..

Õhtu lõpetasime teist õhtut järjest India restoranis (küll aga erinevas), milles kahjuks pettusime. Tandoori kana oli üleküpsetatud ning naanid lihtsalt kuivad. Valikut muidugi jagus, sest menüüs koosnes 383 valikust.

1 note · View note

helenaarela-blog · 5 years

Video

See pärdik jättis kohati reaalselt inimese mulje..

1 note · View note